FOTO: Toomas Huik

Täna, 27. aprillil täitub üheksakümmend aastat Eesti vanima järjepidevalt ilmuva kirjandusajakirja sünnist. Kui tegemist oleks inimesega, ütleksime Vana-Kreeka mütoloogiast laenatud võrdlusega: on jõutud vapra vanatarga Nestori ikka.

Vaprust oma kultuurilise missiooni täitmisel ja tarkust olla korraga eesti kirjanduse ajamõõtja, selle pulss, ning parlamentaarne platvorm erinevatele kirjanikuisiksustele, tõlgendajatele ja valgustajatele, erinevatele stiilidele, žanritele, mis kõik tänaseks sadestunud üheks «eesti»-nimeliseks kirjanduslooks tekstides – seda on jagunud Loomingule algusest peale. Loomingu eelloost ja ajakirja noorusaastatest kirjutanud Paul Rummo ütleb juba ajakirja poole­sajandilise juubeli puhul 1973, et see võib olla «pretsedenditu juubel vaata et maailma mastaabis» (Paul Rummo «Kirjatähe kammitsas», 1977).

Seda enam väärib imetlust, et aja(vaimu) murrangud, võimupoliitilised tormid ja mängud, majandustõusud ja -langused, mis on dramaatiliselt mõjutanud paljude ajalehtede ja ajakirjade eluiga, pole kõigutanud Loomingu olemisvõimalusi ja -tahet nelikümmend aastat hiljemgi. Institutsioonina sümboliseeribki Looming Eesti riigi ja eesti kirjanduskultuuri järjekestvust. Ka selles mõttes, et ühiskond ja riik aitavad Friedebert Tuglase sõnul «ülal pidada teatud kultuuri-üritisi, mis ei suuda end ise tasuda» (F. Tuglas «Eesti Kirjanikkude Liit», Looming, 1933, nr 4).

Siia ilma ei sündinud Looming siiski fanfaaride saatel. Nii Rummo ülevaatest kui ka Katrin Raidi kirjutatud Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost (Katrin Raid «Loomise lugu. Eesti aeg», 2002) selgub, et eesti kirjanikele oma häälekandja loomine sai alguse 8. oktoobril 1922. aastal Tallinna raekojas peetud eesti kirjanike kolmandal kongressil. Sealsamas asutati ka Eesti Kirjanikkude Liit. Tuglas, Loomingu eestvedaja ja ka esimene toimetaja, esitas juba seal Loomingu nii ideoloogilise kui ka vormilise põhikava: ajakiri peab olema avatud mitmesugustele kirjanduslikele vooludele, aga siiski «kunstiliste nõuete kõrgusel»; ühtede kaante vahel peab olema nii ilukirjanduslik kui ka kirjanduskriitiline looming, aga samuti teiste kunstialade käsitlused ning laiemalt kultuuri ja ühiskonna arenguid jälgiv publitsistika. Tänane Loomingu lugeja märkab, et see Tuglase asetatud «müürikivi» püsib endiselt omal kohal.

Toonases ühiskondlikult ja kultuuriliselt rahutus kontekstis oldi väljaande parlamentaarsuse («seinast seina») suhtes üpriski skeptiliselt meelestatud. Tuglase novembris 1922 Päevalehe joonealusena ilmunud artiklis «Kirjanduslik ajakiri Eestis» kutsutakse – võiks öelda isegi ründavalt – üles noore riigi valitsust rahastama ajakirja ilmumist.

«Kui meie kultuuripoliitika juhid muust seisukohast esteetilise kultuuri tähtsust ei peaks mõistma, siis tehku nad midagi selle kultuuri tõstmiseks vähemalt rahvusliku auahnuse ja riikluse seisukohast,» kirjutab Tuglas.

Muidugi mõistsid ajakirja asutajad, et sellega võidakse siduda oma käed, suu ja sulg valitseva võimuga, sest mõni aasta hiljem asutatud ja praegugi tegutsev kultuurkapital polnud sel hetkel veel kultuuriparlamentarismi toetamas. Kuu aega enne esimese numbri ilmumist polnud uue ajakirja nimeski selgust. Väsinud lugematute võimaluste pakkumisest ja 1920. aastal ilmunud Visnapuu ja Barbaruse koostatud koguteose «Looming I» nime varjust, arvas Tuglas ajakirja pealkirjaks sobivat Tungal. Tuglasega Siurut «jaganud» Artur Adson oli aga selle vastu: ajakirja nimi pidi saama «soliidne ja erapooletu, rahuldav nii koaleerunud kirjanikkonda ta eri maitsetes kui ka toetuste andjaid» (A. Adson «Siuru-raamat», 1949). Kui Loomingu esimene number oli Tartu trükikojas ilmavalgust näinud, kirjutas Tuglas Adsonile, et ajakiri oli vaba toonase kirjanduse «pärispattudest», erootikast, poliitikast ja äärmuslikust keeleuuendusest. «Oleme syytud ja puhtad nagu äsja syndinud lapsed, – nii et endalgi lääge hakkab,» pihib Tuglas Adsonile. Sealsamas kutsub ta üles ka ajakirjale Tallinnas reklaami tegema, «sest mõelge, tellijaid pole meil veel kymmet hingegi».

Ajakirja levik oligi esimestel aastatel vaevaline. «Tiraaži vähendati mitmel korral, sellele vaatamata oli kaastööliste arv tihtipeale tellijate omast suurem,» tõdeb Katrin Raid oma uurimuses. Pärast kolmanda numbri ilmumist oli olukord järgmine: üksiknumbreid oli müüdud 300 ringis, tellijaid oli kõigest 24, 560 avalikust raamatukogust oli ajakirja tellinud ainult üks, 1500 kooliraamatukogust kaks (!).

Tuglast ruineeris ka valitsuse külm suhtumine ajakirja rahalisse toetamisse. Ta on meenutanud, kuidas riigikogu eelarvekomisjonis leidus isikuid, kes iseteadvalt tunnistasid, et nad ei tunne Loomingut ega ole kohustatud seda lugema. Keegi saadik Bauer olevat koguni väitnud, et «keskmine haritlane» ei saavat Loomingust aru. Oh, küllap on praegugi seesuguseid Bauereid! Tõsi küll, täna heidaksid nad ajakirjale ette just «paueri» puudumist.

Kuigi ilmumisjärgne vastuvõtt oli üldiselt soosiv, leidus kirjanike endi seast ründajaid. Visnapuu oli pettunud, nimetades Loomingut impotendiks (1930ndate lõpus sai Visnapuust kroonumeelse Varamu toimetaja), Rasmus Kangro-Pool süüdistas Tuglast külarealismi reklaamimises ja ajakirja vegeteerivas tendentsis. Kui Tuglas oli Barbarusele tagastanud ühe tema avaldamiseks mõeldud luuletuse, solvus viimane nii rängalt, et kuulutas Loomingule boikoti, millest ta kaks aastat ka kinni pidas.

Nääklused jätkusid 1924. aastal ühelt poolt Tuglase ja teiselt poolt Visnapuu, Gailiti ja Adsoni vahel. Vastasseisud viisid Tuglase vallandamiseni toimetaja kohalt 1926. Asemele valitud Jaan Kärneri toimetajapõli (1926–1929) jäi lühikeseks, ajakirja süvenev majanduslik kitsikus ähvardas väljaande sulgumisega. Tuglase lahtikangutamine ja Kärneri asemele panek oli juba ise veidi sahkermahker, on kirjutanud Kärneri toimetaja-aega uurinud Maie Kalda, iseloomustades seda tuntud kõnekäänu ümberütlemisega – «Kärner kitseks «Loomingu» aias» (M. Kalda «Mis mees ta on?», 2000).

Põlvkondlikud, isiklikud ja kultuuripoliitilised kemplemised Loomingu ümber kestsid 1930. aastatelgi. Eesti Rahvuslaste Klubi süüdistas ajakirja vasakpoolsuses, 1934. aasta autoritaarse võimupöördega seoses kutsutakse Loomingus üles vältima loomingulise mõttevabaduse tasalülitamist. Järgmised aastad kulgevad Loomingule suunatud mitmesuguste hurjutamiste, ähvarduste ja noomituste tähe all.

Ajakirja sulgemiseni ja toonase toimetaja Johannes Semperi vallandamiseni siiski ei jõutud. Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal püüab toimetaja kohale määratud Tuglas triivida ajakirja oma kirjanduslike tõekspidamiste ja uue võimuideoloogia Skylla ja Charybdise vahel. Saksa okupatsioon katkestab ajakirja ilmumise kolmeks aastaks. Sealtpeale jätkub tsenseeritud ja parteipoliitiliselt valvatud Loomingu ilmumine. Traditsiooni jätkumisest annab aimu vaid ajakirja ülesehitus. Kogu eelneva Loomingu peale laskub aga erifondide pimedus.

Loomingu loomingulise ja institutsionaalse suveräänsuse küsimus aktualiseerub 1960. aastate «Hruštšovi sulaajas». Värskes juubelipuhuses numbris (Looming nr 4, 2013, lk 583–584) meenutab 1966–1971 Loomingus publitsistikat toimetanud Hando Runnel seda, kuidas väikeste sammudega (tema asutatud rubriik «Mõtteid ja märkmeid») rajati teed vabale vaimule. Taktikalised võtted määrasid noil aegadel Loomingu põhistrateegia taastamise ja säilitamise.

Siinkirjutajal endalgi oleks mõndagi meenutada neist kõige tumedamatest aastatest (1983–1986), mil töötasin Loomingus peatoimetaja asetäitjana, enne kui vallandus «Gorbatšovi sulaaeg», mille harjal siirdusin toimetama Vikerkaart. «Pange ikka, poisid, vaimu,» jäävad meenutama minu Loomingu aega toonase peatoimetaja Kalle Kure sõnad. Üheksakümmend aastat on seda loomingulist vaimu «pandud» kord suurema, kord vähema eduga.

Troojas vapralt sõdinud Nestor olevat elanud 110-aastaseks. Nestori-eas Looming loodetavasti jääbki elama nii kauaks, kuni elab Eesti ja eestikeelne kirjanduskultuur.


Loomingu toimetajad

•    Friedebert Tuglas (1923–1926, 1940–1941)

•    Jaan Kärner (1927–1929, 1945–1946)

•    Johannes Semper (1930–1940)

•    Mart Raud (1946)

•    August Alle (1946–1952)

•    Ilmar Sikemäe (1953–1957)

•    Paul Kuusberg (1957–1960, 1968–1976)

•    Anton Vaarandi (1960–1968)

•    Kalle Kurg (1976–1987)

•    Andres Langemets (1988–1997)

•    Udo Uibo (1997–2005)

•    Mihkel Mutt (2005 – k.a)
 

Looming DIGARis

•    Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR on vabalt kättesaadavad ja loetavad kõik Loomingu aastakäigud esimesest numbrist 1923. aastal kuni 2013. aasta aprillinumbrini välja, lisaks ka Välis-Eesti Loomingud.

•    http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=44282

•    DIGARIs saab lugeda ka teisi kultuuriajakirju: Akadeemia, Varamu, Tänapäev jpt.