Tiit-Rein Viitso: vesi pole maismaa

TÜ emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli emeriitprofessori Tiit-Rein Viitso rõhutab, et sõna 'maismaapiir' tohivad ka juristid ning riigikogu kasutada ainuüksi maismaal paiknevat piiri silmas pidades, mitte selle tähendust moonutades.

Juuraprofessor Lauri Mälksool oli 22. aprillil õigus, olen 19. aprilli Postimehes põhiseaduse  praeambulusest ehk eesjalutajast mööda tormanud. Tõesti, preambul fikseerib Eesti riigi väljakuulutamise 24. veebruaril 1918. See kuupäev on muide ohutu sümbol. Aga riikluse kindlustanud Vabadussõjas saavutatud võitu märkiva ja Eesti-Vene suhetes üliolulise Tartu rahulepingu iga mainimine sunnib meenutama selle rikkujat ja mustad jõud püüavad rikkuja meenutamise võimalust kõrvaldada.

Preambuliga Lauri Mälksoo õigus piirdub. Edasi järgneb absurdne «küsimus sellest, kuidas sisustada mõistet «maismaapiir»», kus sisustada = moonutada. Igal mõistel on sisu ja maht, mõiste maismaapiir sisu määrab ennekõike sõna maismaa tähendus; see geograafiatermin on algusest peale defineeritud kui ’kuiv maa (vastandina veekogule)’ ja ainus, mida üks jurist juristina sellega teha tohib, on termini korrektne kasutamine samas tähenduses. Liitsõnas maismaapiir määrab sõna maismaa tähendus maismaapiiri mahu: maismaapiir on maismaal paiknev piir.

Mõistlik inimene taipab sõnu analüüsimatagi, et piki jalgsi mitteläbitavat veekogu kulgev piir on veepiir. Seda on õigesti mõistnud ka riigipiiri seaduse koostajad, kes on seaduse paragrahvis 4 korrektselt eristanud riigipiiri maismaal (lõige 1) ning riigipiiri järvel ja muul looduslikul veekogul (lõige 4).

Mälksoo esitab aga silmamoondajatriki, mille tulemusena veekogudest Narva jõgi ja Peipsi järv saab veekogude vastand – maismaa. Esimesena esitas mulle selle triki juba välisministri ülesannetes olnud kultuuriminister Rein Lang ilmselt isiklikult koostatud kirjas 07.04.2005 nr 5.1/4254, millest nähtub, et trikiga oli tegelenud suurem kollektiiv. Samas  tunnistas Lang siiski, et sel juhul ei olnud tegemist «mitte eesti kirjakeele normi määravate sõnaraamatute alusel järeldatud vastandumisega».

Niisiis, kuigi õigekeelsussõnaraamatud määravad suuresti tänu kohtu- ja siseministeeriumi keeletoimetajale Elmar Muugile eesti keele tarvitust üle 80 aasta, osutab maismaatrikk, et osa juriste kas eirab või ei tunne õigekeelsussõnaraamatut. Trikk ja selle aktsepteerimine riigikogus on häbiasi.

Et praegu püütakse elustada 2005. aasta lepinguteksti, pidanuks riigikogu 2005. a viisaka asjaajamise korral arvestama määruse «Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord» 3. oktoobri 1995. a versiooni nr 323 kaht lõiku, mille sisu on hiljem vaid ebaoluliselt muudetud:

 (1) Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. 

 (3) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.

Põhiseaduse keel esindab riigikeele ametlikku keelekasutust ja vastab kirjakeele normile. Sõna maismaa tähendust ei saa muuta mingi silmamoondus. Maismaa on ikka kuiv maa vastandina veekogudele. Et geograafiaterminiks loodud sõna maismaa on liitsõna maismaapiir osana  jõudnud põhiseadusesse, ei tohi keegi omatahtsi jõgesid ja järvi kuulutada maismaaks. 80-aastase sõna tähenduse muutmine pole mõistlik, ja selle soovija peab tagama, et  uus  tähendus oleks enne rakendamist ilmunud kõigile kodanikele kättesaadavas uusimas õigekeelsussõnaraamatus. Riigikogu ei ole mingil määral sõnaloomeasutus.