Ahto Lobjakas: mälu mängib

Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Erakond, mis ühe monumendi teisaldamisega andis Eestile mälupoliitika, vangub teist aastat mälukaotuse äärel. Mis lahutab poliitikat poliitikust? Üks võimalik vastusevariant on mälu. Kui mälu on poliitika, on ta pikk ja ulatub sajandite taha. Kui mälu on poliitikul, on tal tihti lühikesed jalad.

Aljoša oli tükk metalli, mille ümber koondus rohkem või vähem reaalseid mälestusi. R-Hooldus (ja Reformierakonna rahaasjad laiemalt) on kui midagi ähmast ja kaugenevat tahavaatepeeglis. Reaalsus taandub siin sõnadele. Mäletavad sõnad mäletsevate sõnade vastu, vastupidistel trajektooridel. Ühiskonda ümber ei pööra.

Peategelasteks Reformierakonnas kunagi Nõukogude Liidu A-nomenklatuuri servale jõudnud poliitikud, kelle edasine karjäär rajaneski unustamisel. Täpselt nagu nende näival Nemesisel, Keskerakonnal. Ühes üsna põhjapanevas mõttes liigutavad Eesti poliitikat samad oportunistlikud käed nagu veerandsajandi eest.

Et ülejäänud Eesti erakondadel sellel teemal sõna öelda pole, on veel üks tunnistus haardest, milles vanad tavad hoiavad meie poliitilist süsteemi ja kultuuri. Sellest, kuivõrd meie reaalsus on ikka veel hingestatud millestki ammusest ja võõrast.

See, mida me praegu reljeefselt näeme, ongi meie poliitiline kultuur. Soo meie, Münchhausenite ümber. Siin on muu hulgas põhjus, miks eesti keelde ei anna senini tõlkida anglosaksi poliitikaleksikoni keskseid mõisteid credibility ja integrity. Iga USA poliitiku jaoks on need kaks sõna vajalikud kui hingeõhk. Meil on pakkuda äärmiselt kaudseteks vasteteks «usutavus» ja «terviklikkus» – ning meie poliitikud ei vaja edenemiseks olulisel määral kumbagi.

Siin on mündi teine külg. Poliitikud on sellised, nagu poliitiline kultuur neil lubab olla. Nad saavad sellistena hakkama. Iga ühiskond väärib oma liidreid. Need truismid varjavad meile põhja ja lääne poolt tuttavat ajaloolist tõsiasja: asjad võivad paraneda ja seda tuleb taotleda. Ja mitte leppida võltsmuljega, et ajad muutuvad aja möödudes. Ei muutu, kui samad inimesed – või samade liidritega erakonnad – ütlevad praegu, et 1999 olid «teised ajad» ja «teised seadused». See on odav kübaratrikk, mille eesmärk on juhtida tähelepanu eemale peamiselt küsimuselt: «Mis on jääv?» Millega me mõõdame näiliselt minevikku vajunud eilset? Kui ainus mõõdupulk on tänane päev, pole ülekohtule muud ravi vaja kui homne hommik.

Aga nii ei ole. Meie mälu algkoordinaadistikku on kodeeritud õige ja vale teadmine. Juttu ja värvi vahetavad poliitikud on headelgi aegadel kaheldava väärtusega. Lisagem mäluhäired ja saame solvangu ühiskonna eneseväärikuse pihta. Kestva riigi, tema seadusandluse ja julgeoleku pihta: mida iganes lubasid 1999. aastal seadused, ei lubanud nende vaim vassimist, demokraatia väänamist (raha ei anna võimu) ega riigi julgeoleku õõnestamist (sularaha peidab kergelt võõrast tahet).

Liiga lihtne on unustada, et 1999. aastal oli Eesti ELi kandidaatriik. End sularahapakkidega rahastanud Reformierakond (ja teised sama teinud parteid) riskis toona Eesti tulevikuga. Võib oletada, mida sellise seisu avalikuks tulemine tähendanuks Eestile teel NATOsse ja ELi. Ning Eesti julgeolekule, kui oleksime korruptiivsete ja haldussuutmatutena (ainult sularahaga saidki poliitikud 1999. aastal arveldada, väidetakse praegu sisuliselt) langenud Bulgaaria ja Rumeenia seltskonda.

Küsimus vastutusest peaks tekkima kõigi veel avalikes ametites olevate asjasse segatud tegelaste jaoks. Teiste seas Euroopas läbipaistvuse (transparency) eest hoolitsenud Eesti voliniku jaoks. See on ka küsimus Euroopa väärtustest – Jose Manuel Barrosole, kui teda sellised asjad veel huvitavad.