Tiit Kuuskmäe

FOTO: Erakogu

Vabatahtlikke maa- ja merepäästjaid ühendava Päästeliidu ametist lahkuv juhatuse esimees Tiit Kuuskmäe vaeb priitahtluse tulevikku ja leiab, et kui rääkida vabatahtlike eesmärkidest, tuleks kõigepealt rääkida vabatahtlike panusest.

Kirjanik Henry Jamesi vend, üks Ameerika pragmatismi loojaid William James eristab oma 1907. aasta loengus neid inimesi, kelle arvates maailm peab saama päästetud, neist, kes «rahulduvad usuga, et maailm võib saada päästetud».

Kui esimene seltskond sobiks kirjeldama riigi teenistuses töötavaid inimesi, õigemini neile ühiskondlikult seatud ootusi, siis teine on kohasem kirjanikele, ärimeestele ja lillelastele ehk igasugustele priitahtlikele.

Kummati on pentsik ja absurdne, et maailm üleüldse vajab päästmist. Säärane arusaam, mis on väär, pole ajalooliselt muud kui antropotsentristliku ehk pelgalt inimesele keskenduva kultuuri tunnus. Tõesem on see, et maailm kui selline ei vaja mingisugust päästmist, sest viimane eeldaks, et maailm on enne inimese saabumist katki. Hoopis inimene teeb vigu, mistõttu on paslik pöörata võrrand pahupidi ja sedastada järgmist. Nimelt et maailm, näiteks loodus, vajab pääsu inimesest. Ja inimesed peavad saama või võivad saada päästetud nii iseeneste küüsist kui teiste inimeste käest.

Julgen arvata, et sellisel filosoofilisel alusel nüüdisaegne Eesti vabatahtlik päästetegevus põhinebki.

Ühiskondlike protsesside lõiketeral sõudmine on teinekord üsna tüütu tegevus, sest päris paljud kaasteelised peavad sind kas lolliks või hulluks. Mäletan üht aastate eest Pärnus toimunud konverentsi, kus muidu sümpaatne, kõigiti tasakaalukas ja vägagi kõrgel kohal olev päästeametnik mu peale sissejuhatuseks lihtsalt karjus: kas mul kui vabatahtlikul on peale kultuurielu ja muu tilulilu ka mingi praktiline eesmärk? See juhtus ajal, mil riik alles seadistas oma suhtlusregistreid vabatahtlikele lähenemisel ning vabatahtlike enese koostööl põhineva esindusorganisatsiooni, Päästeliidu loomine oli kõigest unistus.

Samuti olen olnud koosviibimistel, kus saartelt pärit inimesed on minu peale näpuga näidanud ja öelnud, et näete, tema kui vabatahtlik ongi see, kes meie tublide meeste lastel leiva suust rebib, sest ta on nõus tegema sama asja tasuta.

Reaktsioonilisemad vabatahtlikud jällegi on mind ja teisi Päästeliidu eestvedajaid nimetanud «pealinna poistebändi» liikmeteks, kes on reaalsest päästetegevusest irdunud ja oskavad heal juhul mööda Toompea koridore nühkida. Maal ja merel tegutseva vabatahtliku mured ei huvita neid karvavõrdki.

Kõigest ükshaaval.

Esiteks, kui me räägime vabatahtlike eesmärkidest, siis rääkigem vabatahtlike panusest. 2012. aastal reageerisid 95 riigiga teenuselepingu sõlminud vabatahtlikku päästekomandot 1255 päästesündmusele. Keskmine väljakutse pikkus oli poolteist tundi ja vabatahtlike päästetööl viibitud aeg teatest tagasijõudmiseni 1889 tundi. Kui lisada siia tõik, et keskmine komando oli vabatahtlikult valves 78 protsenti aastast, siis tegime 2012. aastal ühiskonna jaoks tasuta tööd 27 047 päeva.

Ma ei ole kindel, kas ma praegugi oskan vabatahtlike eesmärkide kohta vastata midagi peale mitmetimõistetava mõmina, kuid tagasihoidlikult öeldes tundub, et midagi me nagu teeme. Keegi meid vajab. Ligi 30 000 päeva aastas.

Edasi. Olgu üheselt öeldud, et Päästeliit riiklikke komandosid ei sulge. Selline küsimus ei kuulu meie pädevusse. Vastuoksa – kodanikena olime ja oleme päästekomandode sulgemise vastu. Teadmine, et Saaremaal ja mujal on riiklike päästekomandode asemel vaja innustada vabatahtlike seltside teket, jõudis meieni meedia kaudu siis, kui riiklike komandode juhe oli juba seinast väljas.

Komandode sulgemine põhineb lihtsal matemaatikal. Pole piisavalt väljakutseid, pole komandot. Praegu kulub 72 riikliku päästekomando ja sellega seonduva süsteemi käitamiseks ümmarguselt 50 miljonit eurot aastas. Peale selle on Eesti päästeteenusega katmiseks tarvis iga päev juurde veel 95 lepingulist vabatahtlikku komandot.

Oletame, et need 95 komandot hakkavad tegutsema palgatöö alusel. Sama kulutaseme juures oleks riigil silmapilkselt juurde vaja 66 miljonit eurot aastas. Teisalt, vabatahtlikkus ei põhine lihtsal matemaatikal, vaid ühiskondlikel protsessidel. Seega ei ole riiklikke komandosid võimalik hoobilt vabatahtlikeks muuta. Muutused võtavad aastaid.

Lõpetuseks on tõsi, et Päästeliidu juhtkonna suhe oma liidu liikmetega võiks olla tihedam. Tõene on ka see, et suure osa ajast on Päästeliidu nõukogu ja juhatus pidanud tõesti nühkima mööda «Toompea koridore». Paraku seal see huvide esindamine käib.

Liiati oleme Päästeliidu kolme tegevusaasta jooksul päris palju saavutanud. Meie osalusel võeti vastu ja viidi ellu uus päästeseadus, mis andis vabatahtlike tegevusele selged juriidilised raamid ning kutseliste päästjatega võrdsed sotsiaalsed tagatised. Sama saavutasime vabatahtlikele merepäästjatele politsei- ja piirivalveseaduse vastuvõtmisega. Ühtlasi oleme olnud tegevad mõlema seadusega kaasnenud arvukate määruste ja muude rakendusaktide väljatöötamisel.

Näiteks koostasid vabatahtlikud merepäästjad merepääste koolitusprogrammi. Viimase kvaliteedimärgiks on tõdemus, et politsei- ja piirivalveamet kaalub selle kinnitamist riikliku koolitusprogrammina. Viimase aasta jooksul oleme löönud siseministeeriumis kaasa vabatahtlike päästjate arengusuundade planeerimises. Kõik need protsessid on uskumatult ajamahukad. On reegel, mitte erand, et Päästeliidu nõukogu koosolek, mis koguneb asjaosaliste päevatöö lõppedes, nii umbes kell kuus õhtul, saab läbi keskööl või natuke pärast seda.

Järeldus: meie liikmete ehk 75 maapäästekomando, 18 merepäästekomando ehk ühtekokku 1200 päästeliitlasega suhtlemiseks jäävad öötunnid.

Kõigele vaatamata edeneb vabatahtlik päästeasi suurel kiirusel. Aasta alguses tööle tulnud tegevjuht on algatanud mitu uut ettevõtmist ning aprillis tööle asuv kommunikatsioonijuht peaks senisest enam suutma neid tegevusi kõigile mõistetavaks rääkida. Formaliseerime oma suhteid nii päästeameti, siseministeeriumi kui Kaitseliiduga. Läbikäimine Soome ja Norra vabatahtlike maa- ja merepäästjatega omandab uusi mõõtmeid. Vabatahtlikke päästeühinguid on kaasatud NATO õhuturbe õppustele, tublimad koolitavad ametivendi teistes riikides.

Aprilli lõpus kogunev Päästeliidu üldkogu valib uue nõukogu ja uue juhatuse. Ühtlasi kinnitab üldkogu vabatahtlike päästjate visiooni aastani 2020. See dokument, mis esimest korda Eesti ajaloos annab vabatahtlike päästjate eluolule mingi tajutavama horisondi, on olnud töös viimased kaks aastat ning läbinud kõik mõeldavad arutelu- ja otsustustasandid.

Kuid nagu iga demokraatlikul teel sõlmunud otsus ei kajasta ka see iga üksiku osalise kõiki unistusi. Visiooni taustal pean isiklikult oluliseks rõhutada kolme punkti. Esiteks peab Päästeliit liikuma senisest tempokamalt edasi suhete seadmisel ettevõtjatega. Päästesündmusel osalemiseks töölt ärasaamine on endiselt problemaatiline ning võib halvemal juhul lõppeda töö kaotamisega. Esimeses astmes vajame sotsiaalprogrammi, mis tunnustaks päästjasõbralikke ettevõtjaid, teises etapis muudatusi seadustes.

Teiseks peame mõtlema läbi, kuidas Eestisse alaliselt elama asuvaid teiste riikide kodanikke tulemuslikumalt meie huvide vankri ette rakendada. Seni ilmselt edukaim kodanikuühiskonna lõimija on olnud Uue Maailma Selts, kelle liikmeskonda kuulub nii Eestis elavaid itaallasi, prantslasi kui soomlasi. Juba 2006. aasta suvel osalesid Uue Maailma Seltsi eesvõttel mõned Portugalist pärit vabatahtlikud päästjad oma kulu ja kirjadega Ida-Virumaal Kurtna järvistu ümbruses puhkenud metsatulekahju kustutamisel. Näide sellest, et kõik on võimalik.

Kolmandaks vajab Eesti päästeala senisest paremat kommunikatsiooni. Praegu suhtlevad vabatahtlike esindajad eri vormides ja läbisegi siseministeeriumi, päästeameti, riigikogu liikmete ja kohalike omavalitsustega. Asjaosalisi ühendav ühine infoväli puudub. Oleks igati mõistlik, kui riigikogu või presidendi kantselei juurde loodaks päästeküsimustega tegelev nõukogu, kus osalised regulaarselt kohtuvad ning arusaam mänguväljal toimuvatest muutustest jõuab kõigini ühel ajal.

Tahes-tahtmata võib jääda mulje, et me olemegi elus kaduma läinud naljaninad. Paraku põhinevad meiesugustel hulludel ja lollidel rahvuslikud päästesüsteemid Austriast Iirimaani ja Genfist Berliinini. Ameerika pragmaatik William James ütleb, et iga tegevuse mõte on tegija rõõmus. Seal on seletus ja vabandus, sest «see, kes ei märka rõõmu, ei märka midagi».

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti. Autor ei ole Päästeliidu juhatuse liikmena saanud töötasu ega mingeid muid varalisi hüvesid.


3 mõtet

•    Esiteks peab Päästeliit liikuma senisest tempokamalt edasi suhete seadmisel ettevõtjatega. Päästesündmusel osalemiseks töölt ärasaamine on endiselt problemaatiline ning võib halvemal juhul lõppeda töö kaotamisega.

•    Teiseks peame mõtlema läbi, kuidas Eestisse alaliselt elama asuvaid teiste riikide kodanikke tulemuslikumalt meie huvide vankri ette rakendada.

•    Kolmandaks vajab Eesti päästeala senisest paremat kommunikatsiooni. Praegu suhtlevad vabatahtlike esindajad eri vormides ja läbisegi siseministeeriumi, päästeameti, riigikogu liikmete ja kohalike omavalitsustega. Asjaosalisi ühendav ühine infoväli puudub.