Matthew Hyde: meie vene keel

Matthew Hyde Foto: Erakogu

Tõlkija Matthew Hyde leiab, et vene keel õitseb Eestis üsna sõltumatult Venemaast või riigikorrast, kuuludes tugevasti Eesti olevikku ja tulevikku, mitte ainult minevikku.

Eestis on kombeks tähistada emakeelepäeva. Sellega seoses on mõnevõrra arutatud, kas sel päeval tuleks tähistada ka teisi Eestis kõneldavaid emakeeli või kas peaks üldse tähistama ainult emakeele päeva, sest Eestis elab ju palju inimesi (nagu minagi), kes on õppinud eesti keelt oma teise keelena. Aga selge on see, et tegu on luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäevaga ja nii on see eelkõige päev, mil eestlased tunnevad uhkust oma imekauni eesti keele üle.

See-eest tähtpäev, mis möödus Eestis (ja ma olen kindel, et veel paljudes maades) üsna tähelepandamatult, oli ÜRO rahvusvaheline emakeelepäev, mida tähistatakse 21. veebruaril. ÜRO tunnustab sellega tõika, et keelelise mitmekesisuse säilitamine ja soodustamine on abinõu, mis «kutsub üles mõistmisele, sallivusele ja dialoogile tuginevale solidaarsusele».

Eesti on keeleliselt mitmekesine riik, kus kõneldakse emakeelena üle saja keele, eesti keele järel kõige rohkem mõistagi vene keelt. Eesti keeleline mitmekesisus oli üks põhjustest, miks see maa mind köitma hakkas. Hoolimata mõnelt eestlaselt saadud hoiatusest, et ma peaksin olema ettevaatlik, enne kui annan märku oma «lojaalsusest» vene keelele, ei pea ma seda nullsummaga mänguks. Ma ei arva, et vene keele kasutamine kahjustaks kuidagi mu eesti keele kasutamise võimalust, nii et ma olen pigem rõõmus võimaluse üle kõnelda mõlemat.

Vene keelt kõneledes ja eesti keelt õppides hakkasin huvi tundma keelte ajalooliste suhete vastu nii keelelisel kui ühiskondlikul tasandil. Eestlastel on kombeks kiiresti – ja õigesti – märkida, et vene ja eesti keel on väga erinevad keeled, lausa eri keelkondadest. Ometi olin hämmastunud ilmselgest vasturääkivusest, kui üks mu kolleeg, kes oli liiga noor, et mäletada nõukogude aega ja kes enda sõnul vene keelt ei osanud, lõpetas telefonikõned sõnakesega «tavai», mille allikaks on selgelt vene «давай».

Siis avastasin, et leidub palju sõnu, mis on kindlasti laenatud, aga millel nähtavasti asendust polegi – kuidas ikka saaks üks eestlane läbi «pohmakata» (vene sõnast «похмелъе»). Mõned sõnad, näiteks «aken» (vene «окно»), «nädal» (vene «неделя») või «raamat» (vene «грамота»), on lausa nii igapäevased, et eestlased kasutavad neid algupärale vähimalgi määral mõtlemata. On ka näiteid, kuidas vene keel on lisaks sõnavarale mõjutanud eesti keele süntaksit.

Loomulikult on olud, milles vene keel on eesti keelt mõjutanud, olnud eesti rahvale traagilised. Kuid isegi ilma Vene keisririigi või Nõukogude Liiduta oleks vene keel kui üsna loomulik lingua franca arvatavasti nii või teisiti mõjutanud eesti keelt ja teisi naaberkeeli. Eesti keel on samal ajal vene keele mõjule märkimisväärselt vastu pidanud. Mõnisada sõna, mida vene keel on eesti keelde andnud, on ühelt poolt keeles sügavalt sees ja teiselt poolt, sõltuvalt küll hindaja maitsest või positsioonist, seda rikastanud. Aga mis olulisem: kuidas me ka seda ei hindaks, ei saa me selles osas midagi ette võtta. Eesti keel on oma «puhtaimalgi» kujul ka ise keelelise mitmekesisuse näide.

Teine mineviku püsiv pärand on tõik, et hoolimata inglise keele jõulisest pealetungist on vene keel nähtavasti senini kõige arvukam keel, mida Eestis teise keelena kõneldakse. See tekitab pisut vastuolulise olukorra. Ühelt poolt on paljud eestlased õigusega, kui pidada silmas maa ajalugu või geograafiat, nördinud ainuüksi mõttest, et peaksid vene keelt kõnelema. Teisalt on mind lausa hämmastanud hea suhtumine vene keelde, mida olen kohanud paljude eestlaste seas, olgu nad pärit millisest põlvkonnast tahes.

Olen kuulnud viiekümnendates eluaastates eesti naisi laulmas vene unelaule ja kahekümnendates eesti mehi kasutamas vene slängi, mille nad on omandanud kooliajal. Samamoodi on mind hämmastanud paljude eestlaste väljendatud kahetsus, et nad ei oska vene keelt paremini (või üldse) kõnelda, ehkki on seda ametlikult kaksteist aastat õppinud.

Vene keel on Eestile väärtuslik ressurss. Iga aastaga suureneb Eestit külastavate Venemaa turistide arv. Ei ole muidugi mingit põhjust, miks nad peaksid eeldama, et neid teenindatakse vene keeles, aga ma usun, et majanduslikult tuleks see kasuks. Lisaks on Eesti ärimehed viimase küsitluse põhjal nentinud, et Venemaaga äri ajamine on tulus – mille juures on suureks abiks vene keele oskus. Samuti on Eesti koht, mis tõmbab ligi vene keele õppijaid. Üks mu kunagine kolleeg veetis aasta Narvas, kus vene keele õppimine oli hõlpsam ja odavam kui Venemaal.

Aga kui jätta majanduslikud argumendid kõrvale, siis avab vene keele oskus tee vene kultuuri rikkuste juurde – mille mõningaid kauneid näiteid leiab isegi tänapäeva Eestist (ehkki on lausa häbiväärne, et näiteks Andrei Ivanovi «Peotäis põrmu» pole Eestis kättesaadav keeles, milles see on kirjutatud).

Veel tähtsam on ehk see, et vene keel aitab meil paremini mõista inimesi, kellega me siin maal kõrvuti elame – kõneleb ju üle veerandi emakeelena vene keelt. Ehkki on vältimatu, et kõik, kes soovivad Eestis elu täisväärtuslikult elada, peaksid juba iseenda huvides eesti keele ära õppima, ei tähenda see veel, et vene keele kõnelejate arv väheneks või peaks vähenema.

Minu jaoks on vene keele kõnelemine muutnud kogemused Eestist palju rikkalikumaks ja aidanud leida häid sõpru, just nagu ka eesti keele kõnelemine. Huvitav on aga, et olen kuulnud eestlasi kurtmas, et neil pole pärast kooliaega olnud võimalik vene keelt kellegagi praktiseerida. Täpselt sama olen kuulnud venelaste käest, kes on koolipingis eesti keelt õppinud. Võib-olla oleks lahenduseks selliste inimeste kokkuviimine?

Pole kuigi raske keelt politiseerida, panna see kajastama ja põlistama ajaloolisi lõhesid ja erinevusi. Kuid üks asi, mis on mulle Eestis väga selgeks saanud, on: vene keel õitseb siin üsna sõltumatult Venemaast või üldse riigikorrast, kuuludes tugevasti Eesti olevikku ja tulevikku, mitte ainult minevikku. Nagu tunnustab ÜROgi rahvusvahelise emakeelepäeva kaudu, kehastavad ja väljendavad keeled sarnasusi ja erinevusi, mis teevadki meist inimesed. Eesti keeleline mitmekesisus on selle maa tugevus – kasutagem seda siis edukalt ära.

Autor on endine Briti saatkonna asesuursaadik Eestis.