Risto Berendson

FOTO: Mihkel Maripuu

Küsimus ajakirjanduse ärakasutamises on igavikuline. Mõnikord laseb meedia huvitava ajakirjandusliku materjali nimel end teadlikult ära kasutada. Vastaspoolel on eesmärk pälvida avalikkuse tähelepanu, ajakirjanduse huvi on saada hea lugu, ilma et sellega kaasneks oht rikkuda ajakirjanduse jaoks olulisi eetilisi piire.

See on vorst-vorsti-vastu-tehing. Ja minu arvates oleme me ühe sarnase tehingu värsketeks tunnistajateks. Nimelt käib Rootsi avalikkuses parajasti debatt, kas riik peaks andma poliitilise varjupaiga Afganistani sõjakoldes nende armeega koostööd teinud 24-le kohalikust elanikust tõlgile.

Oluline on siin selgitada, kuidas see teema Rootsi meedias esile tõusis. Afgaanide taotlus Rootsis asüüli saamiseks käidi tegelikult välja juba mullu suvel. Leigevõitu meediahuvi sai erksamad toonid alles nüüd, märtsi lõpus, mil Rootsi armeejuht teatas, et riik peaks nendega koostööd teinud ja eluga riskinud afgaani tõlkidele vastu tulema. Nädalapäevad hiljem ilmus televisioonis Afganistanis tehtud intervjuu (usutlejaks tuntud Rootsi teleajakirjanik) ühega asüülitaotlejaist. Hea väljanägemise ja sorava jutuga mees rääkis, miks tema ja saatusekaaslaste elu pärast rootslaste lahkumist Afganistanis ohtu satub. Ning mis justkui eriti rahustavalt mõjus – kui Rootsi ka eitavalt vastab, siis tõlgid mõistavad seda.

Nii loodi kõik eeldused tekitamaks inimestes positiivne meelsus. Kujutan ette, kuidas heaoluriigi poliitkorrektsusest aastakümnetega läbi imbunud pered suuremeelsuse tundest ajendatuna telerite eest üksmeelselt riigimehelikku käitumist nõudsid.

Pealtnäha täiesti õige suhtumine. Ent asetades siia kõrvale teadmise, et intervjuu korraldas ajakirjaniku jaoks Rootsi armee pressiosakond, tekib hulk küsimusi. Suhtekorralduslikus võtmes oli see perfektne kombinatsioon: ennetav teemapüstitus, ajakirjanike samaaegne riigi kulul Afganistani sõidutamine, empaatiast nõretav usutlus piirkonnas, kus armee vastutada olevate ajakirjanikega ei juhtu midagi kogemata, ja sellest lähtunud prognoositav avalikkuse poolehoid. Meie, eestlaste jaoks muudab toimunu huvitavaks asjaolu, et paralleelselt kordus sama stsenaarium reaalajas Eesti meedias. Ainus vahe oli mastaabis – meilt soovib varjupaika vaid üks tõlk.

Ma usun juhustesse, kuid ei ole naiivne. Reastagem faktid. Märtsi lõpus kutsus välisministeerium endaga Kabuli kaasa ETV ja Eesti Päevalehe ajakirjanikud. Mõni päev hiljem ilmus meediasse Eesti poole asüülitaotlusega pöördunud tõlk Omari teema. Avalikkusele serveeris mees seda internetis sotsiaalvõrgustikes.

Esimene uudis selle kohta ilmus 27. märtsil ERRis. Kaks päeva hiljem järgnes riigi populaarseimas uudistesaates «Aktuaalne kaamera» telefoniintervjuu Omariga. Mobiiltelefoni numbri sai ajakirjanik Facebookist.

Viis päeva hiljem mainis juba president, et Eestil on justkui kohustus seda inimest aidata. Veel neli päeva hiljem ilmusid koos välisministriga Kabuli lennanud ETV ja Eesti Päevalehe ajakirjanike intervjuud Omariga, kus mees rääkis põhimõtteliselt sama juttu, mis tema kolleeg Rootsi televisioonis. Kordas sedagi, et äraütlemise peale ta ei solvu ja soovib Eestis vaid edasi õppida. Ma ei taha olla paranoiline. Ma tean, et intervjuu Omariga leppis ETV kokku juba enne Kabuli lendamist, üsna kiiresti pärast seda, kui teema meediasse tekkis. Kuid ometi on meil siin põhjust olla umbusklik ja küsida, kas võimud on Omari teema käsitlemisel olnud Eesti avalikkusega ikka ausad või on meie tunnetega manipuleeritud.

Sellised asjad ei juhtu niisama. Ja kui juhtuvadki, siis mitte kahes riigis korraga, samal teemal ja samasisuliste selgitustega.