Evelyn Kaldoja: õnnelik idaeurooplane

Evelyn Kaldoja Foto: SCANPIX

Prantsuse mõtleja Dominique Moïsi hinnang, et kogu Euroopast on ülesmäge tulevik vaid sellistel riikidel nagu Eesti ja tema saatusekaaslased, meenus mulle teravalt laupäeva õhtul Dublinis. Mitte inglise, vaid leedu ja poola keel kõlasid peatänavail patseerivate inimeste vestluses. Iiripärast inglise keelt kuulsin esimest korda siis, kui raudteejaama eskalaatori ees üks noor mees minult 50 senti küsis. Vaadates täies tööjõus kodanikku ja mõeldes iiri heldele sotsiaalsüsteemile, trampisin muretult mööda.

 Lausa kergendus tabas mind eskalaatori lõpus, kui nägin, et ta oli minu taga seal ootavale taskuvargast partnerile järele sõitnud, mina polnud aga rahakoti asukohta reetnud. Järgmisena nägin veel ärajoodud näoga iiri daami nuiamas poola aktsendiga ontlikult proualt rongiraha, poolatare raudteejaama kohvikus caffe latte’t müümas ja heasoovlikku iiri onu, kes soovitas mul oma asju hoolega valvata.

Taskuvarguse ohvriks langemata õnnestus mul Belfasti sõita ning tuntud ketti kuuluvasse hotelli sisenedes tõdeda, et seal töötavad autentse põhjaiiri proletaarlase aktsendiga kohalikud. Sarnaselt Briti sotside varivalitsuse immigratsiooniministriga polnud ka mina enne ei Suurbritannias ega Iirimaal eriti kohalikest hotellitöötajaid näinud. Ja juba paar päeva enne härra Chris Bryanti avaldust, et Briti hotellid palkavad ainult eestlasi ja lätlasi, kerkis minu pähe küsimus: «Kas neil on siin seadus, mis keelab kohalikke rumalaid ja laisku vallandada ning efektiivseid idaeurooplasi asemele võtta?»

Niisugust hotelliteenindust polnud ma veel enne näinud. Saabusin kell 22 ja broneeringuga, aga mu tuba mindi alles siis koristama. Kohe selgus, et kraanikausi äravool ei tööta, parandaja tuli kaks päeva hiljem. Kui vastuvõtulaua proualt sai linnas tuntud kohta jõudmiseks nõu küsitud, soovitas ta bussipeatust otsida; kui ma küsisin, kuidas piletit osta, ütles ta, et ei tea, ja kui palusin, kas ta saaks äkki kaardilt näidata, millist peatust, teatas pilkugi heitmata: «Ma pole kaardilugemises tugev.» Ma kasutasin kõiki viisakusi naeratuse saatel. See ei olnud vabandav ja õnnetu, vaid ülbe ja laisk teenindus.

Hotelli kirjeldamata kuulsin põhjaiiri kolleegilt tõdemust, et poolakate taksodega on meeldivam sõita, sest erinevalt kohalikest ei kaeble nad kõige ja kõigi üle.

Ma olen tõesti õnnelik selle üle, et olen idaeurooplane. Me ei jõua ilmselt lähiajal selle jõukuseni, mida oleme läänes näinud. Aga erinevalt karmist maandumisest, mis läänel nende paratamatult ahtamaks muutuva sotsiaalsüsteemi tõttu ees seisab, on meil ruumi minna ülesmäge, sest me teame, et söönuks saamiseks on vaja tööd teha, mitte käed pepu all abi oodata.