Sulev Valner

FOTO: Peeter Langovits/ Postimees

Olukorras, kus Eesti-sisene piirkondlik ebavõrdsus aina süveneb, tuleb ühineda kohalike keskuste tugevdamiseks, mitte lasta asjadel isevoolu teed minna, kirjutab Sulev Valner.

Haldusreformi suhtes skeptilised vallavanemad Tartumaalt on võrrelnud jutte omavalitsuste reformist kroonilise haigusega, mis teatud perioodide tagant üha uuesti välja lööb. Nüüd siis jälle.

See naeruvääristusena mõeldud võrdlus polegi võib-olla sisult päris vale, kui järele mõelda. Tõsise probleemi eitamine ei ole ju reeglina lahendus – see on universaalne tõde nii meditsiinist kui ühiskonnaelust rääkides. Eitamise faas on enamasti lihtsalt kaotatud aeg, mille jooksul probleem süveneb.

Tuletame meelde, et haldusreformi tungiva vajalikkuse teema tõstsid üles kolm KMÜ valitsuse ministrit Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare juba 1997. aastal. Siseminister Tarmo Loodus jõudis 2001. aastal peaaegu üldisele kokkuleppele reformi kavas, enne kui tal koalitsioonis vaip alt ära tõmmati, lootuses võita vallajuhtidest valijameeste hääli oma presidendikandidaadile (kes lõpuks ikkagi ei võitnud).

Siis olid Loodusel käes tolleaegsed rahvastikuandmed. Nüüd on möödas 12 aastat ja meil on uue rahvaloenduse andmed. Üsna nukrad kõigi piirkondade osas, välja arvatud Tallinn ja Tartu.

12 kaotatud aastat on pikk aeg, enam kui pool iseseisvuse taastamise järgsest vabadusperioodist. Eesti-sisene piirkondlik ebavõrdsus kipub aina süvenema ja on üsna ilmne, et lastes asjadel lihtsalt isevoolu teed edasi kulgeda, on vähe lootust, et need kõigile muret tegevad tendentsid ei jätkuks.

Mõnigi koht, mis tosin aastat tagasi oli veel päris tugev kohalik keskus, on vahepeal oluliselt nõrgenenud. Me ei saa kindlalt väita, kas miski toimus pärast seda või selle pärast. Keeruline on täppisteaduslikult mõõta, mis oleks juhtunud siis, kui ajalugu läinuks teisiti. Aga loogiline tundub, et koos suudetakse paremini vastu panna kui killustunult.

Seda järeldust kinnitab ka seniste ühinenud omavalitsuste kogemus, mis valdavalt on olnud üsna positiivne. Rapla, Räpina, Türi, Kohila, Saarde vald ja paljud teisedki näited on kinnitanud, et peamine võit ühinedes ei ole ühekordse ühinemistoetuse saamises, vaid piirkonna ja selle keskuse konkurentsivõime ja arenguvõimaluste uuele tasemele viimises.

Sama kinnitab ka väga lihtne fakt: ükski ühinenud omavalitsus pole hiljem uuesti jagunenud. Ehkki põhimõtteliselt oleks ju seegi täiesti võimalik sarnaselt liitumistega, kui kohalikud inimesed tõepoolest tunneksid, et ühinedes sai viga tehtud ja lahus oleks ikka palju parem.

Kindlasti leiab otsides ka neid näiteid, kus osa inimesi tunneb ühinemise järel endale midagi halvemaks muutununa. Aga kui küsimus on näiteks kaugemate külade teedelt lume lükkamises, mida olen kuulnud konkreetse teemana üles tõstetavat, siis peab küsima, kas tõesti on mõistlik töökorraldus see, et väikese valla ametnikud isiklikult näiteks lumekoristuse juhtimisega operatiivselt tegelevad? Seda logistikaülesannet peaks ikka saama ka teistmoodi hästi ära korraldada. Ega siis praegugi ükski traktor reeglina vallamaja hoovilt alusta, vaid ikka sealt, kus on ta tööpiirkond.

Mure, et suuremas omavalitsuses võib midagi elanikule kaugemaks jääda, on samas loomulikult tõsine mure, mille leevendamise abinõudega tuleb üheskoos tegeleda. Näiteks läbi külaseltside ja külavanemate rolli suurendamise tõeliselt kohapealsete küsimuste lahendamisel. Kuid see ei ole põhjus öelda, et parem, kui ei tee midagi. Ka aastatepikkusel otsustamatusel on hind.

Haldusreformi hädavajalikkusest kõigi kodanike põhiõiguste tagamiseks kõigis omavalitsustes on läbi aastate jõuliselt sõna võtnud näiteks tippjurist Jüri Raidla, endine riigikontrolör Mihkel Oviir ja õiguskantsler Indrek Teder. Muret Eesti omavalitsuste võimekuse pärast on oma diplomaatilises sõnastuses väljendanud Euroopa Komisjon.

Liikumise suunas on tegelikult ka kõik meie erakonnad olnud ammu sama meelt, sest juba aastaid kehtib seadus omavalitsuste ühinemise soodustamiseks, mida riigikogu hiljuti väga üksmeelselt uuendas, suurendades ühinejate toetusi. Kõik kiidavad väga üksmeelselt neid valdasid, kes on suutnud ise langetada otsuse vabatahtlikuks ühinemiseks naabritega. Kahju vaid, et neid ei ole rohkem.

Taustaks tasub märkida sedagi, et enamik Eesti läänepoolseid naabreid on viimasel ajal omavalitsuste arvu reformidega jõuliselt vähendanud, eesmärgiga tõsta nende võimekust. Elanike arvu kohta on meil selgelt enam omavalitsusi kui Soomes, Rootsis, Taanis, Lätis või Leedus. Seejuures soomlased on just praegu liikumas uuele seadusega määratavale liitumisringile.

Kõige selle taustal ei tohiks regionaalminister Siim Kiisleri algatuses jõuda kohalikeks valimisteks 2017. aastal tõmbekeskuste-põhiste tugevamate ja võimekamate omavalitsuste loomiseni olla midagi ootamatut. Võib küsida, miks me ikka veel ei ole milleski sellises kokku leppinud?

Praegune kava näeb ette võimalikult suurt kohapeal kujuneva tahte arvestamist. Kõigepealt küsitakse maakondadest omavalitsusliitude endi arvamust kohapealsete tõmbekeskuste kohta. Selle alusel kujuneb keskuste pilt, mis on osa riigikogus läbi arutatavast reformi raamseadusest. Selle vastuvõtmise järel saavad omavalitsused ise otsustada, millise kokkulepitud tõmbekeskusega kindlaks tähtajaks ühineda.

Kui oleme kokku leppinud, et Eesti riigis teeb seadusi valitud parlament, siis pole põhjust väita, et see on nüüd küsimus, mida riigikogu ei või üldse otsustada. Ka põhiseaduses on kirjas, et omavalitsuste korraldus määratakse seadusega. Loomulikult tuleb seejuures austada kõiki protseduurireegleid, mis näevad ette ühinevate omavalitsuste volikogude ja elanike arvamuse ära­kuulamise.

Eesmärk ei ole lihtsalt kedagi liita. Eesmärk on oluliselt tugevdada kohalikke keskusi ja luua nende ümber koos tagamaaga praegusest suuremad, tugevamad ja võimekamad omavalitsused, et pakkuda kohalikele inimestele võimalikult lähedases keskuses kõike eluks vajalikku. Et kõik omavalitsused Eestis suudaks pakkuda oma elanikele seda, mida praegu suudab vaid võimekam osa.

Selline vald suudab palgata paremaid inimesi ja lasta neil spetsialiseeruda, täita ära kõik vajalikud rollid, mis praegustes vallavalitsustes on sageli täitmata või kaetud nagu Hunt Kriimsilma üheksa ametit. Ta on võimekam projektiraha taotleja kohaliku elu arenguks. Ta suudab olla tugevam piirkonna huvide kaitsja, ka suhetes keskvalitsusega.

Tugevam omavalitsus ei garanteeri, aga suudab tõenäolisemalt toetada elujõuliste koolide jätkamist väiksemates keskustes. Ta suudab usutavasti teha midagi arvestatavat ettevõtluse ja töökohtade loomise toetuseks kohapeal, mis kahtlemata on inimeste kohapeal püsimiseks kõige olulisem teema.

Miks ei saa loota isealgatusliku valdade ühinemise peale?

Karta on, et nii valitakse paljudes kohtades vaid ihaldusväärsemaid pruute. Tordi pealt korjatakse kirsse, aga kes võtab ülejäänud Eesti? See kumas läbi Läänemaal ainult poolenisti õnnestunud ühinemisalgatuses. Või selles, kuidas väike ja piiripealne Misso vald Võru­maal on teinud ühinemisettepaneku järjest pea kõigile naabritele, aga ühelegi ei sobinud. Senist tempot vaadates tähendaks see ka väga pikka protsessi, et jõuda vähegi sarnase võimekusega omavalitsuste kujunemiseni üle Eesti. Kui mitukümmend aastat tahame selle teemaga veel tegeleda?

Analoogia puhul remonti vajava korteriga on põhimõtteliselt kaks võimalust: kas hakata jupikaupa parandama üksikuid kohti, kus tõepoolest lagi kohe kaela kukub ja auk seinas läbi paistab ja elada pidevas käimasoleva ja eesootava remondi olukorras. Või siis ikkagi teha kohe suurem pingutus, et ühe hooga terve elamine kiiresti korda saada. Kui vähegi võimalik, valiks teise tee. Tuletan siinkohal meelde ka presidendi üleskutset vabariigi aastapäeva kõnes, et teeme Eesti viie aastaga korda.

Kui oletada, et mingil põhjusel siiski ei toimu omavalitsusreformi ka 2017. aastaks, kas sellega on teema päevakorrast maas? Vaevalt küll. Pidev tunne vaiksest kindla plaanita taandumisest tekitab inimestes vaid ebakindlust. Ka määramatuse lõpetamine on võit.

Autor töötab regionaalministri juures omavalitsusreformi projektijuhina.


3 mõtet

•    Ükski juba ühinenud omavalitsus pole otsust kahetsenud ning hiljem uuesti jagunenud – kohalikud inimesed ilmselt pole tunnetanud, et ühinedes sai viga tehtud.

•    Enamik Eesti läänepoolseid naabreid on viimasel ajal omavalitsuste arvu reformidega jõuliselt vähendanud.

•    Eesmärk ei ole lihtsalt kedagi liita, vaid oluliselt tugevdada kohalikke keskusi ning luua senisest võimekamad omavalitsused.