E, 30.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Katrin Noormägi: pääsenute sündroom

Katrin Noormägi: pääsenute sündroom
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Corbis/Scanpix
Psühholoog Katrin Noormägi kirjutab, et majanduskriisi ajal ei ole raskes olukorras üksnes töö kaotanud inimesed. Vastupidiselt eeldusele, et koondamisest pääsenud on õnnelikud ja motiveeritud, on ka nende jaoks tegemist stressirohke sündmusega.

Majanduskriisiga seonduv on inimeste jaoks paratamatult stressiallikas. Isegi nendele, kes kriisi tagajärgedest otseselt puutumata – sõnal «kriis» on juba iseenesest negatiivne varjund, seda toetavad meediakajastused ning oma mõju on ka sellel, mis sünnib meid ümbritsevatega.

Iseenesest ei ole ju stressis midagi uut ja enneolematut ning sel on oma kindel funktsioon: anda märku, et tasakaal on paigast nihkunud, ja utsitada organismi tegutsema. Raskemaks muutub siis, kui stress ja määramatus kujunevad meie pidevaks saatjaks ning varasematest kogemustest ja sissetöötatud toimetulekuviisidest psühholoogilise heaolu taastamiseks enam ei piisa.

Tekkinud ummikseisust – kriisist – väljamurdmiseks tuleb midagi muuta või ise muutuda. See ei pruugi olla niisama lihtne, ent ühel või teisel moel siiski võimalik.

Laiema üldsuse kõrgendatud tähelepanu alla on stressi ja kriisi teemad sattunud paljuski seoses töö teemaga, mille tähendus ja tähtsus on inimese jaoks ütlemata olulised. Töö kaotamine võib inimese tõsiselt tasakaalust välja viia. Kiire tempoga kasvav töötute arv on sotsioloogiline fakt, mille vahendamisel meedias ja käsitlemisel üldse pööratakse vähe tähelepanu asja sisulisele, inimindiviidi puudutavale aspektile.

Töö kaotamine on inimesele reeglina ääretult suurt stressi tekitav olukord, mis võib viia tõelise kriisini. Eriti edule suunatud ühiskonnas, ja see on lääne ühiskonnale valdavalt omane. Kriisi tekkimist võib piltlikult võrrelda arvutiprogrammis päringu käivitamisega, mille tarbeks ressursid puuduvad.

Samas ei saa väita, et ainult töö kaotanud inimesed on kõrgendatud stressi olukorras. Organisatsiooni­psühholoogia valdkonnas on kasutust leidnud muidu kliinilise psühholoogia termin «pääsenute sündroom» (survivor syndrome), mida kasutatakse koondamistest puutumata jäänud inimeste reaktsioonide kirjeldamiseks. Nimelt vastupidiselt eeldusele, et koondamisest pääsenud on õnnelikud, motiveeritud jms, on muudatused ka nende jaoks stressirohke sündmus. 

Meie põhjanaabrid uurisid 1990ndatel koondamislaine üle elanud inimestega seonduvat ning leidsid, et tööle jäämine pärast koondamisi suurendab terviseriske. Nimelt leiti, et pärast organisatsioonis toimunud koondamisi tööle jäänutel oli viis korda suurem tõenäosus surra südamehaiguse tagajärjel kolm-neli aastat pärast koondamislainet kui nendel, kelle töökohti koondamine ei raputanud.

Võimalike põhjustena toodi välja suurenenud stressitase, suurem töökoormus ja tajutud ebakindlus tuleviku ees. Seega ka tööle jäänud inimestes valitseb segadus, paljudel suureneb töökoormus, muutuvad tööülesanded, harjumuspärased sotsiaalsed võrgustikud on katkenud – on vaja kohaneda uute oludega. Võib esineda süütunnet. Reaalsuses lööb see välja näiteks kuulujuttude levimise näol, pideva hirmuna saada järgmisena koondatud, motivatsioonipuuduses jne.

Ent siiski, miks ühed inimesed tulevad stressirohkete sündmustega paremini toime kui teised? Tegureid on muidugi palju ja oma osa mängivad nii isiksuseomadused, varasem elukogemus, sotsiaalne võrgustik, indiviidi suhe stressi esile kutsunud sündmusesse kui ka see, mis toimub vahetult pärast kriisi tekitanud olukorda.

Toimetuleku võti seisneb aga peaasjalikult selles, kui adekvaatselt toimunu enese jaoks lahti mõtestatakse ja kuidas sellest tulenevalt käitutakse. Seejuures on ehk raskem neil, kes oma loomult kalduvad keskenduma eelkõige probleemide negatiivsele küljele ja näevad negatiivsust ka seal, kus teised seda ei näe. Oluline on ka enesehinnang, mis võib küll varieeruda, kuid on loomult ajas püsiv.

Nimelt kuigi nii positiivse kui negatiivse enesehinnanguga inimestele on omane soov olla edukas, kalduvad negatiivse enesehinnanguga inimesed mitte uskuma edu saavutamisse. Ekstravertsetel ja optimistlikel inimestel võib olla sellevõrra lihtsam, et nad loovad kergemini sotsiaalseid kontakte, neil on rohkem inimesi, kellega muresid arutada. Uutele kogemustele avatud inimestel võib olla elus peale töö ka palju muid tugipunkte ja nad lähevad kergemini kaasa uute initsiatiividega.

Kuivõrd toimunu lahtimõtestamisel tuleb potentsiaalselt kasuks sellest rääkimine, siis on siinkohal mõneti eelisseisus naisterahvad, kes on altimad teistega oma muret jagama.

Stereotüüpselt mehed ju endiselt ei nuta ja nõrkust välja ei näita. Paraku võib sellega teha enesele karuteene, sest valitakse toimetulekustrateegiad, mis ei ole konstruktiivsed. Muututakse kibestunuks, tõmbutakse endasse, hakatakse probleemide eest põgenemiseks tarbima alkoholi vms.

Praktikast tulenevalt võiks teha mõned üldistused, miks inimesed pärast töö kaotamist kohe konstruktiivselt toimetama ei hakka. Vast kõige proosalisem on tööturul toimetamiseks praktiliste oskuste puudumine. Tööturg seab piirangud ses osas, et valdavalt leiab töökuulutusi internetist, tööandjad eeldavad, et elulookirjeldused koostatakse arvutiprogrammis ning saadetakse meilitsi jne.

Paraku võivad teatud vanusegrupis inimesed, kes on pikka aega ühes ettevõttes töötanud ning ei ole vajanud töös arvutit, siinkohal tõsiselt hätta jääda. Samuti napib sageli «enesemüügioskusi», sh oskus koostada elulookirjeldus, motivatsioonikiri või osaleda stressivabalt tööintervjuul.

Aktuaalsed on enesehinnanguga seotud teemad – üldise majanduslanguse foonil võib olla üsna lihtne järeldada, et kuna töötuid on nii palju, siis vaevalt minagi tööd leian.

Samuti kui inimene juba eos peab töö kaotamise põhjuseks majanduslangust, keskendumata olukorraga seotud teistele aspektidele ja võimalustele, võib tekkida mõneti õpitud abituse efekt ja ta jääbki lootma riigi toetusele. Seega, lootusetusetundes võib «töötute» grupiga samastumine ja määramatule ootele jäämine näida ainsa realistliku lahendusena.

Tihtipeale seatakse enesele kitsendusi ka oma senise töövaldkonnaga seoses (ma olen alati sellel ametikohal töötanud ja peaksin seda tegema ka edaspidi). Abi võib olla aga julgusest mõtelda edasi: millised on tööalased huvid laiemalt, oskused, teadmised, mis võiksid toetada ka teistes valdkondades tegutsemist.

Kriisiga on kergem toime tulla neil, kes ei defineeri end suuresti läbi oma töö ning kellel on sotsiaalne võrgustik ka väljaspool töökohta.

Praeguses olukorras ei saa eeldada, et praktiliselt liinitööd tegevad töötukassa karjäärinõustajad suudavad inimestega alati sisuliselt kaasa mõelda, aidata neil selgust saada oskustes ja võimetes ning vajadusel selgitada, et tõepoolest võib-olla on vaja mõneks ajaks oma nõudmistes alla tulla ja leppida näiteks madalama palgaga.

Mida sellest kõigest järeldada? Palju on räägitud, et üleüldises kriisisituatsioonis peame olema üksteisele toeks, rõhutatud on inimlikke väärtusi. Samas võib praktikast tuua näiteid, kus sõbrad ja tuttavad töötuks jäänud inimestest pigem eemale tõmbuvad, justkui kartes ebaõnne nakkamist, ning ettevõtted inetult töösuhteid lõpetavad. 

Üks osa inimlikkusest ja sotsiaalse vastutuse aktsepteerimisest on see, kui ettevõtted ei saada inimesi lihtsalt oma teed, vaid panustavad nende toetamisse.

Võtmesõna on toe puhul aidata mõtiskleda võimalikult laia asjaolude ringi arvestades – st kaardistada olukorda objektiivselt ja mitmekülgselt, eesmärgiga vältida levinud mõttemoonutusi. Lihtne on omandada kõik-või-mitte-midagi mõttestiil, teha kohatuid üldistusi (nt ühe olukorra põhjal teha üldistus ka tuleviku olukordadele), teha järeldusi üksikute piiratud tunnuste baasil või mõtiskleda asjadest kallutatult ühes või teises valguses.

Teadmatus ja määramatus on inimesele rasked taluda. Kõiki vastuseid ei tea keegi, kuid toetus ja lahenduste üle arutlemine aitavad selgust luua ja viivad edasi. Turvatunnet aitavad kindlustada ka selged eesmärgid, tegevuskavad, realistlike ootuste läbirääkimine. Kui võimalik, kasutage professionaalide abi. Meie kõigi reaalne olemasolu ja siiras hoolimine on oluline.

Tagasi üles