See tähendab, et parima elamuse saab neist juttudest see lugeja, kes on valmis Meikari mõttelõngaga jäägitult kaasa minema ning haakub ka tema maailmapildiga. Kiretuid kirjeldusi, mis lubaksid lugejal endal mingi teistsuguse otsuse kujundada, sellest 150-leheküljelisest köitest ei leia.
Seega, tegu on läbi ja lõhki poliitilise kirjatööga, mis vaid korraks peidab end reisiraamatu viigilehe taha. Kui kellelegi jääbki kaanekujundust ning väljaandja nime – Go Reisiraamat – vaadates mulje, et siit võiks saada nippe turistina kauge Birma või teise nimega Myanmari külastamiseks, hajub see ekslik pilt juba esimestel lehekülgedel.
Ilmselt võib vaielda selle üle, kui mõttekas oli panna ühtede ja samade kaante vahele kaks täiesti erinevat lugu. Üks, mis räägib Meikari huvist sõjaväevõimude poolt karmikäeliselt juhitud vaeses Kagu-Aasia riigis toimuva vastu ning sealsetel reisidel saadud kogemustest. Teine, mis kõneleb Meikari mullu Postimehes avaldatud Reformierakonna rahastamisskeeme paljastanud arvamusloo ilmumisele järgnenud sündmustest ning sellega seotud läbielamistest.
Kahtlemata olnuks lugeja seisukohalt hõlpsam, kui need teemad ilmunuks eraldi raamatutes, võibolla hoopis kunagi tulevikus ja kumbki põhjalikumalt käsitletuna, kuid praegu peab leppima sellega, et nii nagu «Troonide mängus» kanduvad sündmused Talitundrust hoobilt üle Kuningalinna, oleme koos Meikariga ühel hetkel Tallinnas oravapartei juhatuse koosolekul, järgmisel aga kusagil Birma-Tai piiriäärsetes džunglites jõel kõikuvas paadikeses.
Emotsioonidega Meikar oma esimeses kirjanduslikus katsetuses kokku ei hoia – olgu see siis pahameel Jürgen Ligi kommentaaride peale tema esinemise asjus juhatuses või palavikuline malaariarohu otsimine kusagil Birmas. Autori reaktsioonid nn Silvergate’i sündmustes tema rolli negatiivselt hinnanud reformierakondlaste seisukohtadele on selle raamatu väärtuslikem osa neile, kes ilmselt kunagi, mitte väga kauges tulevikus hakkavad kirjutama Eesti poliitikaajalugu Andrus Ansipi valitsusajal. See, mis jäi Meikaril tegelikult ütlemata parteikongressil, mida ta tundis, kui teda vahelehüüetega kõnelda ei lastud, on igal juhul huvitav allikmaterjal ning senistes intervjuudes on noormees olnud nende asjade suhtes pigem vaoshoitud. Selles valguses ootaks muidugi huviga, et ka teised põhitegelased oma nägemuse mullustest sündmustest paberile paneks, kuni need pole veel oma eheduses mälust kustunud.