Ühiskonnatundlik noormees reisib, alati laetud iPad kotis, läbi kahe üksteisest kauge maa poliitika ja võimusuhete. Nii võiks resümeerida endise reformierakondlase ja parlamendisaadiku Silver Meikari vastilmunud raamatut «Poliitmalaaria», sest kuigi ühel maal on autor ise sündmustes osaleja, teises aga kõrvaltvaataja ning uurija, ei erine tema käsitluslaad kirjutades – lugeja seatakse vastamisi teadvuse voolu meetodil genereeritud vaadete ja mõtetega.
See tähendab, et parima elamuse saab neist juttudest see lugeja, kes on valmis Meikari mõttelõngaga jäägitult kaasa minema ning haakub ka tema maailmapildiga. Kiretuid kirjeldusi, mis lubaksid lugejal endal mingi teistsuguse otsuse kujundada, sellest 150-leheküljelisest köitest ei leia.
Seega, tegu on läbi ja lõhki poliitilise kirjatööga, mis vaid korraks peidab end reisiraamatu viigilehe taha. Kui kellelegi jääbki kaanekujundust ning väljaandja nime – Go Reisiraamat – vaadates mulje, et siit võiks saada nippe turistina kauge Birma või teise nimega Myanmari külastamiseks, hajub see ekslik pilt juba esimestel lehekülgedel.
Ilmselt võib vaielda selle üle, kui mõttekas oli panna ühtede ja samade kaante vahele kaks täiesti erinevat lugu. Üks, mis räägib Meikari huvist sõjaväevõimude poolt karmikäeliselt juhitud vaeses Kagu-Aasia riigis toimuva vastu ning sealsetel reisidel saadud kogemustest. Teine, mis kõneleb Meikari mullu Postimehes avaldatud Reformierakonna rahastamisskeeme paljastanud arvamusloo ilmumisele järgnenud sündmustest ning sellega seotud läbielamistest.
Kahtlemata olnuks lugeja seisukohalt hõlpsam, kui need teemad ilmunuks eraldi raamatutes, võibolla hoopis kunagi tulevikus ja kumbki põhjalikumalt käsitletuna, kuid praegu peab leppima sellega, et nii nagu «Troonide mängus» kanduvad sündmused Talitundrust hoobilt üle Kuningalinna, oleme koos Meikariga ühel hetkel Tallinnas oravapartei juhatuse koosolekul, järgmisel aga kusagil Birma-Tai piiriäärsetes džunglites jõel kõikuvas paadikeses.
Emotsioonidega Meikar oma esimeses kirjanduslikus katsetuses kokku ei hoia – olgu see siis pahameel Jürgen Ligi kommentaaride peale tema esinemise asjus juhatuses või palavikuline malaariarohu otsimine kusagil Birmas. Autori reaktsioonid nn Silvergate’i sündmustes tema rolli negatiivselt hinnanud reformierakondlaste seisukohtadele on selle raamatu väärtuslikem osa neile, kes ilmselt kunagi, mitte väga kauges tulevikus hakkavad kirjutama Eesti poliitikaajalugu Andrus Ansipi valitsusajal. See, mis jäi Meikaril tegelikult ütlemata parteikongressil, mida ta tundis, kui teda vahelehüüetega kõnelda ei lastud, on igal juhul huvitav allikmaterjal ning senistes intervjuudes on noormees olnud nende asjade suhtes pigem vaoshoitud. Selles valguses ootaks muidugi huviga, et ka teised põhitegelased oma nägemuse mullustest sündmustest paberile paneks, kuni need pole veel oma eheduses mälust kustunud.
Omaette tegelane Silver Meikari poliitreisiraamatus on meedia. Silvergate’i haripunktil taas Birmasse jõudnuna võitleb ta sooviga pääseda internetti ja uurida, mida Eesti uudisteportaalid uut on avaldanud. Pidev uudistelugemine on üks hull sõltuvushaigus. Mingitel hetkedel tekib aga tal soov meediat ja oma väidetavat naiivsust kiruda, sest poleks ju pidanud näiteks ajakirjanikule välja ütlemagi, mis kell ta prokuratuuri tunnistusi andma läheb. Avameelsus, nagu õpib noor poliitik terve selle raamatu vältel, on tihti kahe teraga mõõk.
Huvitaval kombel on Birma ja Eesti seostamisel raamatus siiski ka oma loogika, mis ei piirdu kahe maakaardiga teose sisekaantel. Kauged ja erinevad küll, kuid mõlemad sobivad autorile hästi oma õiglustunde väljaelamiseks ning pidevateks eneseotsinguteks. Meikar, kelle jaoks demokraatiapüüete läbi iseenda mõtestamine eri riikides on kujunenud sisuliselt karjääriks, oleks võinud tegelikult ju ühe soojaga panna kirja ka Ukraina oranži revolutsiooni keerises, Valgevenes ja mujal toimunud lood, mida praegu käsitletud raamatus vaid mõne lõigu jagu on mainitud.
Vähemalt minul on 2004. aastal ajakirjanikuna Kiievis kogetud vabanemise adrenaliin veel suhteliselt värskelt mälus, ning vaevalt et toona sündmustesse märksa jäägitumalt sukeldunud noorpoliitikul ei leiduks veelgi põnevat, mida meenutada.
Loodame, et Meikari iPad ei lülitu veel pikemaks ajaks säästurežiimile, vaid saame sama autori sulest teada veelgi nii Birma, Ukraina, Valgevene kui ehk ka mõne uue riigi kohta. Revolutsioone ja diktatuurivastast võitlust on ju maailm kuhjaga täis – osta ainult pilet ja tunneta omal nahal.
Kaugeltki igaüks aga selliseid elamusi ei otsi. Seepärast on päris kasulik, kui saame neist asjust läbi eestlasliku vaatenurga pildi ette ühelt kodumaa aktivistilt, kes on valmis ühesuguse innuga kaasa elama ja kaasa lööma nii Eesti erakondliku kartellipoliitika kui Kagu-Aasia sõjaväediktatuuri õõnestamises.
Raamat
Silver Meikar
«Poliitmalaaria.Pilk Birmast»
Tallinn, 2013