Ken-Marti Vaher: seadus, mille tegeliku eesmärgi kohta hämatakse

Siseminister Ken-Marti Vaher Foto: Andres Haabu

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu jõustumine praegusel kujul teeks mõnegi raske peitkuriteo uurimise võimatuks, kirjutab siseminister Ken-Marti Vaher (IRL).

ida rohkem suudavad Eesti õiguskaitsjad ehk politsei ja prokuratuur avastada raskeid korruptsiooni- ja majanduskuritegusid, seda enam sagenevad nii hiilivad kui avalikud katsed õiguskaitsjate tegevust takistada.

1. aprilli Postimehes kiitis Rait Maruste Keskerakonna algatatud ja mõnede advokaatide koostatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu (295 SE), nimetades seda seaduseks, mida euroopalik õigusemõistmine ootab. Eelnõus on mõned ettepanekud, mida tasub arutada, et kehtivat kriminaalmenetlust veelgi läbimõeldumaks muuta.

Kuid eelkõige on eelnõus hulk sätteid, mille jõustudes muutuks võimatuks mõnegi raske peitkuriteo uurimine ning mille tõttu on see toorik õigustatult saanud nimeks «Berlusconi eelnõu». Nagu Maruste, räägin minagi ainult kõige tähtsamast – jälitustegevusest.

Eelnõuga on muu hulgas tehtud ettepanek keelata jälitustoimingud teise astme kuritegude uurimisel. Teise astme kuriteod on kõik, mille eest ei saa mõista rohkem kui viis aastat vangistust. Näiteks on teise astme kuriteod kõik korruptsioonikuriteod, sh kõige raskemad – altkäemaksu võtmine ja andmine.

Seega, ettepandud seadusemuudatus tähendab ei vähem ega rohkem, kui et korruptsioonikuritegude avastamiseks ja tõendamiseks jälitustoiminguid teha ei tohi. Sisuline tähendus on sel muudatusettepanekul veelgi tõsisem: selle vastuvõtmisega lõpeb korruptantide kohtu alla andmine ja karistamine.

Korruptiivne tehing on hoolikalt varjatud kokkulepe, mis on kasulik mõlemale poolele. Selle kuriteo puhul ei ole kannatanut, kes avaldusega politseisse tuleks ja talle osaks langenud ülekohut kirjeldaks. Korruptsiooni nagu ka teiste peitkuritegude tõendamiseks on kaks võimalust: kurjategijate tegevus suudetakse jälitustoimingute abil reaalajas talletada või siis annab üks kaasosalistest end üles ja räägib kõik ära.

Kuna viimast ei juhtu korruptsiooniasjades peaaegu kunagi, siis ongi professionaalne jälitustöö ainus võimalus korruptsioonikuritegusid avastada ja tõendada. On tõsiasi, et kõik suuremad korruptsiooniasjad, mis Eestis kohtulahendini on jõudnud, on tuginenud jälitustegevusega kogutud tõenditele. Kui jälitustegevus tehakse võimatuks, kaovad ka korruptsioonisüüdistused.

Aga korruptandid pole ainsad, kes kõnealusest eelnõust võidaksid. Teine grupp ohtlikke kurjategijaid, kelle elu pärast eelnõu seaduseks saamist tunduvalt mugavamaks läheb, on pedofiilid. Lasteporno levitamine, lapse seksuaalse eesmärgiga kohtamisele kutsumine, lapseealise seksuaalne ahvatlemine – need kõik on teise astme kuriteod, mida on seni avastatud, tõendatud ja tõkestatud digitaalse jälitustegevuse abil.

Põhjus on lihtne. Ülekaalukalt peamine kanal lasteporno ostmiseks, müümiseks ja vahetamiseks on internet. Veelgi enam, internet ei ole mitte ainult keskkond, kus saab alla ja üles laadida laste vägistamist näitavaid faile, vaid interneti sotsiaalvõrgustikud on ka peamine koht, kust pedofiilid oma ohvreid otsivad, nendega tutvust sobitavad ja kohtumisi kokku lepivad.

Seda reaalsust arvestades peaks igale mõtlevale inimesele olema mõistetav, et internetiliikluse varjatud ja sihipärane jälgimine ehk digitaalne jälitustegevus on ainus võimalus lasteporno levi kontrollida ja pedofiilide süüd tõendada.

Pole saladus, et lastepornot levitavate keskkondade ja nende pedofiilidest klientide kindlakstegemiseks korraldatakse keerukaid rahvusvahelisi jälitusoperatsioone, kuhu on kaasatud kümneid riike üle maailma.

Kui jõustub kõnealune jälitustegevust piirav säte, peab Eesti sellistest operatsioonidest edaspidi kõrvale jääma. Millega seda kõrvalejäämist põhjendame? Kas tõdeme, et Eesti on pedofiilide mugavusriik, kus kõik lastepornokogud on politsei salajase sissetungimise eest kaitstud?

Oma kasu lõikab sellest seadusemuudatusest ka rahvusvaheline narkoäri, kuna narkokuritegude hulgas on samuti teise astme kuritegusid. Näiteks võib kuni viieaastase vangistusega karistada narkootilise ainete valmistamiseks vajalike lähteainete käitlemist.

Kuna mitmete narkootikumide valmistamiseks vajalikke lähteaineid toota ja omada on Venemaal legaalne, toimivad Venemaa naaberriigid lähteainete müügis Euroopasse paratamatult transiitmaadena. Ja nüüd kujutage ette, Euroopa Liidu idapiirile, otse Venemaa vastu tekib riik, kus politseil ei ole lubatud narkootikumide lähteainete käitlejaid jälitada. See on otsene kutse narkokaupmeestele: tulge ja suunake oma veosed läbi Eesti.

Kõnealusest seadusemuudatusest on palju võita ka igasugustel kelmidel ja petturitel. Maksupettus, salakaubavedu ja igat liiki kelmused – need kõik on teise astme kuriteod. On fakt, et kõik suured arvevabrikud ning salaviina, salasigarettide ja salakütuse äri ahelad on paljastatud ja kohtuküpseks uuritud jälitustegevust kasutades.

Maruste ei selgita oma artiklis, miks ta peab vajalikuks ülalnimetatud kuritegude avastamise ja tõendamise eesmärgil tehtavat jälitamist keelata. Ta pole vähimalgi määral avaldanud, miks ta arvab, et altkäemaksu võtmine, maksupettus, salakaubavedu, lasteporno ja narkootikumide lähteainete levitamine on ohutud kuriteod. Sedavõrd ohutud, et neis kahtlustatava isiku õigus infovahetusesaladusele kaalub üles avaliku huvi neid kuritegusid avastada ja süüdlasi karistada.

Ainus, millega Maruste jälitustegevuse piiramist õigustab, on abstraktne tunne, et jälitamist olevat liiga palju. Miks ta arvab, et jälitustoimingute üldarv on liiga suur, ja millise rehkenduse abil on ta optimaalse arvu välja arvutanud, jääb jällegi selgusetuks. Kardan, et mingit valemit Marustel jälitustegevuse optimaalse määra tuvastamiseks tegelikult ei ole. Ega saagi olla.

Jälitustoiminguid tehakse Eestis seaduses määratud tingimustel kohtu ja/või prokuratuuri loal selleks, et tõendada raskeid kuritegusid. Fakt on see, et aastas tehakse meil pealtkuulamisi vaid ligi ühes protsendis ehk neljasajas kriminaalasjas. Selleks on politseil vaja rangelt kohtu luba.

Enamik nendest ehk üle 60 protsenti juhtudest on seotud narkokaubitsemisega. Ligi kümme protsenti on varavastased, kümme protsenti isikuvastased kuriteod ja veel kümme protsenti ametialased ehk korruptsioonikuriteod. Täiesti jabur on jutt mingist suuremahulisest pealtkuulamisest või põhjendamatust nuhkimisest.

Õigusriigi ülesanne on tagada, et kõik jälitustoimingud oleksid põhjendatud. Seega, kokku on mõtet lugeda põhjendamatuid jälitustoiminguid, ja kui neid on rohkem kui mõni üksik, siis on see probleem, mille lahendamiseks tuleb kasutada kõiki juhtimis- ja järelevalve vahendeid, kogenematute koolitamisest eksinute karistamiseni. Praegune ettepanek aga, millega soovitakse oletatavat administratiivset probleemi lahendada totaalse seadusandliku keeluga, meenutab muhu ravimist giljotiiniga. Kusjuures seda, kas see, mis valu teeb, on ikka muhk, pole püütudki välja selgitada.

Vähemalt siseministeerium ei ole teadlik ühestki järelevalveaktist, auditist, teadustööst või muust uurimusest, mis tõdeks, et Eesti uurimisasutused kasutavad jälitustoiminguid põhjendamatult.

Seetõttu julgen arvata, et kõnealuse muudatusettepaneku tegelik eesmärk ei ole põhjendamatut jälitamist ära hoida ega ka mitte jälitustoimingute üldarvu vähendada, vaid see, millena see on kirja pandud – keelata jälitustegevus teatud kindlate kuriteoliikide puhul. Ja seda on tehtud teadlikult selleks, et võtta õiguskaitsjatelt võimalus neid kuritegusid avastada, tõendada ja ära hoida.