Tõnu Vanajuur: väljarände võimalused Eesti majandusele

Tõnu Vanajuur Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Suur osa poliitikuid näeb meie inimeste välismaale tööle siirdumises peamiselt traagikat. Mina pole poliitik ega sotsioloog. Usun siiralt, et pildil ei ole kõik alati valesti. Pankurina tahan vaadata ka mündi teist külge. 

Eksisteerib aksioom, et keskmisest aktiivsema inimese Eestist mujale tööle siirdumine on meie majandusele kahjulik. Vaidlustamisele mittekuuluvate väidetega on tihti üks probleem: reaalses maailmas on tõsiasju, mis panevad neis kahtlema.

Maailma väiksemaks muutudes on inimeste liikumine vaba ja lihtsam. Seega on paremate palgatingimuste korral paljude aktiivsete inimeste väljaränne paratamatu. Hädaldamise ja eestlaste lausa paanilise kojukamandamise asemel tasub otsida võimalusi toimuvat väljarännet meie majanduse kasuks pöörata. Lihtsaim on meelitada võõrsil teenitud tulu valdavalt Eestis kulutamisele ja mööngem, et siiani sellega tegeletud ei ole. Peale selle on ka seni vähem käsitletud võimalusi.

Paljud Eesti ettevõtted on saavutanud taseme, mis võimaldab neil kitsukeselt koduturult liikuda suurematele ja jõukamatele välisturgudele. Mitte müts peos läbi kolme vahendaja või lootuses, et mõni välismaine ettevõtja siia osanikuks tuleb ja avab ligipääsu pudrumägedele. Minnakse ise sihtturul tegutsevaid ettevõtteid omandades ning koos sünergiat luues.

Eesti kapitalile kuuluva ettevõtte välisturgudele siirdumise edulood seostuvad IT, toiduainetööstuse, metallitöötlemise, biotehnoloogia, puitehituse ning paljude nišitegevustega. Loomulikult vajavad sellised ettevõtted usaldusväärseid töötajaid riikidest, kuhu nad on siirdunud. Samas tasub ettevõtjal aga teadlikult eelistada Eesti tagapõhjaga spetsialiste.

Kindlasti tuleb edukaks äriks valida parimad meeskonnaliikmed, kuid arvestades eestimaalase töövõimet, usun, et ka rahvusvahelisel turul tegutsevad multikultuurses ettevõttes on mõistlik hoida oma äritausta ja kultuuriga inimesi, kes soovivad niikuinii teenida välisriikides rohkem kui Eestis praegu võimalik ning kelle oskusi ja kompetentsust kasutataks muidu väga edukalt konkurentide hüvanguks.

Minu hinnangul peab Eesti riik lisaks lineaarsetele eksporti toetavatele vahenditele hakkama soodustama eestlastest tööjõu kasutamist välisriikides tegutsevates Eesti ettevõtetes. Võimalusi seda teha on erinevaid – alates otsestest toetustest kuni maksusoodustusteni. Kui meie ettevõtjad saavad välisturgudel toimetada oma oskustöölistega, oleks majanduslik sünergia märkimisväärne. Rääkimata paremast organisatsioonikultuurist või sisekommunikatsiooni lihtsustumisest.

Välisriigis tegutsev ettevõte palkab loomulikult töötajaid asukohamaa palgatasemega. Ja nagu praktika näitab, jõuab suur osa teenitud rahast seejuures ühel või teisel moel tagasi Eesti majandusse. Ka siinkohal ei tohi jääda lootma looduslikule valikule, vaid tuleb aktiivselt mõelda sihtgrupile suunatud turundustegevustele ning kommunikatsioonile. Samuti tasub tõsiselt kaaluda eraisiku tulumaksusoodustusi ning pigem keskenduda tarbimismaksude laekumisele Eestis kulutatud summadelt.

Usun, et teatud määral eelkirjeldatud süsteem juba toimib, sest omade hulgast töötajaid leida on lihtsam ning usaldus nende suhtes suurem. Aga kui Eesti ettevõte on hakanud tegutsema mõnes odava tööjõu eeliseid pakkuvas riigis, jäävad need motiivid alla majandusliku efektiivsuse taotlusele. Riigi toetus aga võiks sealgi tekitada motivatsiooni eelistada eestimaist tööjõudu.

Pildil ei ole kõik valesti.