Alo Raun

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti riigi suhtumine tubakaärimeestesse meenutab ootamatult rahvusvahelistest suhetest tuttavat taktikat «terroristidega me läbi ei räägi». Kas see on põhjendatud, arutleb Postimehe arvamusportaali juht Alo Raun.

Me elame keset riigi ja tubakatöösturite PR-sõda. See on tüli, mis puhkes taas eelmisel aastal, kui leti alt ilmus välja riigi tubakapoliitika roheline raamat. Õli lisas tulle arutelu eurodirektiivi üle, millega keelatakse mentoolsuitsud ning pannakse pakkidele pilthoiatused. Kuni sel nädalal saime teada, et Eesti tubakatoodete must turg kasvab ning iga viies kõhv siinpool Peipsit tõmmatakse juba maksuvabalt.

See, et tubakatootjad aktiivselt oma õiguste eest seisavad, ei üllata tõenäoliselt kedagi. Huvitav on aga, et seekord on tubakavastased eesotsas riigiga laskunud ootamatult madalale tasemele. Ettevõtjatesse on hakatud suhtuma nagu terroristidesse – meie nendega läbi ei räägi.

Esiteks ilmnes see siis, kui riik otsustas – erinevalt alkoholipoliitika rohelisest raamatust – tubakadokumendi koostamisse tootjate esindajaid mitte kaasata. Kuid ka pärast selle avalikustamist on hoitud sama joont. Näiteks ettepaneku peale teha rohelise raamatu teemal online-väitlus teatas sotsiaalministeerium, et vastavalt rahvusvahelistele soovitustele ei pea nad tootjatega läbirääkimisi ega ka arutelu tubakapoliitika kujundamisel.

Olin just rõõmustanud, et huvirühmade (vähemalt formaalsel tasandil) kaasamine arutellu on Eestis viimasel ajal muutunud reegliks ning minu meelest on just sotsiaalministeerium oma kuvandilt tavaliselt üks kaasavamaid.

Miks siis nüüd äkki ühe juhtumi puhul risti vastupidi käituda? Kuidagi liiga lihtsalt kipub selle taktika varjus tekkima kahtlus, et tubakavastased ise ei pruugi seekord mängida kõige puhtamat mängu. Juba selliste kahtluste hajutamiseks oleks ju kasulik astuda dialoogi, mitte seda nii kabineti kui avalikkuse tasandil tappa.

Nn tubakapretsedendil on ka laiem ja märgilisem tähendus: kui juba sotsiaalministeerium on otsustanud valida kuulamiskultuuri (osalusdemokraatia) asemel keelamiskultuuri, on põhjust ühiskonnas häiret anda. Seda eriti seetõttu, et ühiskond on vajutanud punasele nupule – meenutagem hartasid, Jääkeldri protsesse ja Rahvakogu. Me ei lepi enam poliitikas ülalt-alla-juhtimisstiiliga, me tahame kaasa rääkida.

Tõsi, tubakatöösturid ei ole sihtrühm, kellele ühiskonnas väga kaasa tuntaks, kuid vähemalt ära kuulata võiks ju neidki. Sest kui tubakaäriga selline taktika õnnestub, miks siis mujalgi tagasi hoida.

Kas kujutaksite näiteks ette, et suhkrumaksu kehtestamise arutelult puuduks Kalevi kommivabriku esindajad või automaksudebatist automüüjad? Kui ärimehed on ukse taha tõrjutud, kaugel siis enam kodanikuühendusedki on.

Full disclosure: autor ei tarvita tubakatooteid ega konsulteerinud seda artiklit kirjutades tubakaettevõtjatega.