/nginx/o/2011/05/12/579086t1h99b3.jpg)
Advokaadibüroo Varul vandeadvokaadi vanemabi Arsi Pavelts kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et 2. aprillil 2013 tegi riigikohtu üldkogu põhimõttelise – ja võib öelda, et negatiivselt üllatava – lahendi, mis puudutas õigust taotleda põhiseadusega vastuolus oleva ja seega ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tagastamist.
Teisisõnu nentis riigikohus, et kuigi esineb oluline kahtlus isiku põhiõiguste lubamatu riive suhtes, tuleb riigilõivu tagastamise taotlus jätta formaalsetel põhjustel menetlemata. Kas tõesti astutakse otstarbekuse ettekäändel õigluse vastu?
Riigikohus on viimastel aastatel vaadanud kriitilise pilguga üle tsiviilkohtumenetluses hagilt ja apellatsioonkaebuselt tasutavate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse. Selle tulemusena on ebaproportsionaalselt kõrged riigilõivumäärad korduvalt, sh tagasiulatuvalt, kehtetuks tunnistatud põhjendusega, et selline lõiv piirab õigustamatult isiku kohtusse pöördumise ja kohtuotsuse edasikaebamise põhiõigust, muutes selle üksnes näilikuks. Selline piirang ei ole demokraatliku õigusriigi põhimõtetega kooskõlas.
Põhiseadusega vastuolus oleva riigilõivu tasumine tähendab väga lihtsustatult, et riik nõuab või on nõudnud lõivu tasumist ulatuses, milles ta ei ole selleks õigustatud. Seejuures ei ole põhiõiguste ebaproportsionaalse riive kontekstis olemuslikult põhimõttelist erinevust, kas selline lõiv tuleb eesootava menetlustoimingu (nt hagi või apellatsioonkaebuse läbivaatamise taotluse) eest alles tasuda või on isik seda juba teinud, soovides ebaõiglaselt enam tasutu hilisemat tagastamist. Mõlemal juhul on tegu põhiseadusega vastuolus oleva lõivu tasumise kohustusega. Sellist kohustust ettenägev seadus on kehtetu.
2. aprilli 2013. aasta üldkogu otsuses leidis riigikohus aga, et olukorras, kus isik taotleb tagasiulatuvalt kord juba tasutud lõivu tagastamist, saab seda teha ainult enne menetluse lõppemist. Hilisemad taotlused tuleb jätta läbi vaatamata, ehkki tasutud lõiv võis olla põhiseadusega vastuolus. Sisuliselt leidis üldkogu, et isik saab tema suhtes toime pandud põhiõiguste riivele tugineda üksnes piiratud aja jooksul, s.o üksnes tema kohtuasja menetluse lõppemiseni.
Üldkogu põhjendas sellist tõlgendust ja põhiõiguste riive lubatavust viidetega õiguskindluse ja menetlusökonoomia põhimõtetele, märkides, et selline regulatsioon aitab vältida arvukate riigilõivu tagastamise taotluste menetlemist kohtutes ja tagada seeläbi kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul.
Kogu vaidluse muudab tähelepanuväärseks see, et üldkogu ei olnud selles küsimuses kaugeltki üksmeelel. Nii on kuus riigikohtunikku jäänud eriarvamusele, leides, et selline tõlgendus ei põhine kehtival seadusel. Kohtunike eriarvamuses märgitakse: «On ebaloogiline, et sama taotluse lahendamisel saab kuni asjas otsuse jõustumiseni lõivu põhiseadusvastasusele tugineda (see tuleneb otsusest asjas nr 3-4-1-13-12), edaspidi aga mitte. Lõivu tagastamise taotluse lahendamise kontekstis on asjas menetluse enda lõppemine juhuslikku laadi ajahetk, mis ei mõjuta lõivu tagastamise taotlust ega selle lahendamist.» Samuti on leitud, et TsMSi § 150 lg 6 järgi saab enamtasutud riigilõivu tagastamist nõuda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal lõiv tasuti, ning seda õigust ei ole piiratud menetluse lõppemise ajaga.
Seega pole veenvaid argumente, miks isik saab enamtasutud riigilõivu tagastamise nõudes tugineda lõivu põhiseadusvastasusele üksnes kuni esialgse menetluse lõppemiseni, mitte aga tagasiulatuvalt. Põhiseaduslike õiguste lubamatut riivet see olemuslikult ei muuda. Ka on eriarvamustes märgitud, et selline põhiõiguste kitsendav tõlgendamine on ohtlik pretsedent, mille järgi on seadusandjal võimalik ette näha isikute avaldusi või taotlusi, mille lahendamisel saab põhiseaduspärasuse kontrolli välistada.
Lõpetuseks ei saa jätta tähelepanu juhtimata kohtuotsusega mittenõustunud riigikohtunike järgmisele avaldusele: «Üldkogu on õigustanud isiku põhiõiguste riivet õiguskindluse ja menetlusökonoomiaga. Seejuures on just õiguskindlusega argumenteerimine äärmiselt küsitav, kuna sellele peaksid saama tugineda üksnes põhiõiguste kandjad, mitte aga riik. Samuti on küsitav menetlusökonoomia argument, sest selle argumendiga ei saa elimineerida seadusega lubatud tagastamismenetluses põhiseaduslikkuse järelevalvet. Sisuliselt on üldkogu tõrjunud taotluse põhjendusega, et selle lahendamine on riigile liiga tülikas.»
Kokkuvõtvalt võib väita, et viidatud üldkogu lahendiga on riigikohus andnud selge signaali, et enamtasutud riigilõivu tagastamise tagasiulatuv taotlemine on edaspidi oluliselt piiratud. Selline tulemus teenib kahtlemata riigieelarvelisi eesmärke, paraku aga üksikisiku huvide arvel ja väga küsitavate õiguslike põhjendustega.