Viljar Veebel: 0,18-protsendine hääleõigus

Viljar Veebel Foto: Erakogu

Coimbra ülikooli külalisteadur Viljar Veebel kirjutab, et EFSFi ja ESMi juhtimiseks valitud meetod vastab äriühingu loogikale. Kui see mudel peaks rakenduma ka tuleviku-Euroopas, on väga kahtlane, kas solidaarsest kaasamisest saab enam rääkida.

Euroopa Liidu võitlus finantskriisiga ja sellest tulenevad reformid on kulgenud üsna kummalise loogika järgi. Esiteks loodi ilma suurema debati või avaliku informeerimiseta, hädavajadusega põhjendades uusi mõjuvõimsaid finantsühendusi – Euroopa Finantsstabiilsusmehhanism (ESM) ja Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) –, mis koondavad endas palju rohkem raha kui Euroopa Liidu eelarve ja mille juhtimine erineb oluliselt tavapärasest Euroopa Liidu otsusloogikast.

Teiseks on samal ajal peetud hoogsalt debatti Euroopa föderaalse tuleviku teemadel, räägitud ideaalidest ja ühistest väärtustest, seejuures suurt midagi arutluse all olevast ellu viimata. Kolmandaks on üsna otsustavalt hoitud kõrvale senise integratsioonimudeli täiustamisest nii majanduslikus kui poliitilises võtmes ning vahel on nimetatud neid poliitikuid, kes selle üle arutada soovivad, isegi Euroopa vastasteks, nagu näitasid etteheited Briti peaministri David Cameroni nn Euroopa kõnele tänavu jaanuari lõpus.

Tulemuseks on olukord, kus finantskriisi peatamiseks ja tulevase finantsstabiilsuse tagamiseks rajatud kehandid EFSF ja ESM ei sisalda endas ei praeguse Euroopa Liidu ega ka debattides analüüsitava föderaalse Euroopa põhiväärtusi, kuigi nende ellukutsumine toimus justkui praeguse Euroopa Liidu päästmiseks ja tulevase föderatsiooni ehitamiseks.

ESMi ja EFSFi kui tulevase Euroopa koostöö esimeste sümbolite peamisteks põhimõteteks on majanduslik kasum, kreeditoride huvide kaitse, konfidentsiaalsus, riikide esindatuse vastavus ostetud osakutele ning enamuse diktaat vähemuse üle tulenevalt häälte jagunemisest. Samal ajal on praeguse Euroopa Liidu põhiväärtusteks demokraatlikkus, konsensuskultuur, avatus, liikmesriikide võimalikult võrdne kohtlemine, solidaarsus ning kultuuri, eripärase elulaadi ja äärealade doteerimine vabaturu arvelt. Seega on esimesel juhul tegemist kasumlikkusel põhineva äriühingu mudeliga, teisel juhul aga solidaarsusel põhineva (ühend)riikluse mudeliga.

Sedavõrd põhimõttelist väärtuste vahetamise vajalikkust on põhjendatud senise liidu suutmatusega solidaarsuse ja ristsubsideerimise mudeliga jätkata, kus võlgades liikmesmaad (kes on tihti ühtaegu nii väikeriigid kui perifeersed riigid) saavad tulenevalt ELi eripärasest hääletamissüsteemist nõuda endale lisatoetusi ning blokeerida nn vastutustundlike riikide (eelkõige Saksamaa) eelarve ja võlgade restruktureerimise ettepanekuid. Ka Eesti on olnud üks nendest liikmesriikidest, mis on toetanud ideed, et riiklikke funktsioone võiks suurkorporatsiooni juhtimismeetoditega edukamalt täita.

EFSFi ja ESMi juhtimiseks valitud nn äriühingu mudelit kasutatakse ka näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi juhtimisel. Praktikas toimib see mudel nii: igale liikmesriigile võimaldatakse osta osalus vastavalt riigi SKT-le. Kui riik pole selleks suuteline, leitakse mingi kompromiss. Ostetav osakute hulk peegeldab ka riigi edaspidist häälte kaalu institutsiooni juhtkonna ametisse nimetamistel ja võtmeotsuste tegemisel. Nii on ESMis näiteks Saksamaa häälte ja osakute hulk 27 protsenti, Prantsusmaal 20, Itaalial 18, Soomel 1,8 ja Eestil 0,186 protsenti (EFSFi raames on Eesti osalus 0,255 protsenti).

Eurotsooni 17 liikmesriigi hulgas tähendab see olukorda, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia saavad kolmekesi kokku 65 protsenti häältest ja ülejäänud 14 liikmesriigile jääb 35 protsenti häältest.

Sama häältekaaluga toimub otsustamine ka kasumi jagamise ja sisse makstud kapitali võimaliku tagastamise korral. Erakorraliseks häälteenamuseks vajalik 80 protsenti on saavutatav aga viie suurema liikmesriigi häältega. Paralleelina on nn konsensuskultuuri esindavas Euroopa Liidu ministrite nõukogus õigusakti vastu võtmiseks vajalik praeguse seisuga 255 häält 345 võimalikust ehk ligikaudu 74 protsenti häältest.

Seejuures tuleb märkida, et EFSFi raames 0,255-protsendise ja ESMi raames 0,186-protsendise hääleõiguse saamiseks kohustus Eesti tegema sissemakseid 148 miljoni euro ulatuses ja võtma aktsionärina kohustusi kuni kolme miljardi euro ulatuses. See teeb umbes 2500 eurot Eesti iga elaniku kohta.

Isegi kui selline ESMi ja EFSFi juhtimismudel on Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia arusaamise järgi parim viis finantskriisi lahendamiseks ja vastab senisest paremini turumajanduslikele põhimõtetele, on iseküsimus, kas 0,18-protsendine ja 0,25-protsendine hääleõigus võimaliku kolme miljardi eurose kohustuse eest oli just see viis, kuidas meie – Eesti – kujutasime end ette Euroopa asjades solidaarselt kaasatuna ja kaasa rääkimas.