FOTO: Urmas Nemvalts


Kes võidab kohalike volikogude valimised? Kolm ja pool aastat tagasi said kõige rohkem kohti volikogudes valimisliidud. Nende nimekirjade kandidaatidest pääses volikogudesse 23 protsenti (6089 kandidaadist sai mandaadi 1389). Sellegipoolest räägiti üle riigi Keskerakonnast kui valimiste võitjast, ehkki erakond sai oma 204 nimekirjaga 566 kohta ning nende kandidaatide tulemuslikkus oli (üsna hea, ent siiski) tunduvalt madalam nii valimisliitudest kui näiteks Reformierakonnast (2031 kandidaati, 464 kohta volikogudes ehk tulemuslikkus 23 protsenti) – Keskerakonnas kandideerijatest pääses volikogudesse 17 protsenti (3128 kandidaadist sai mandaadi 524).

Meil on teiste riikide eeskujul püütud kohalike valimiste võitjana alati nimetada mõnda erakonda, ent tegelikkus pole seda kunagi toetanud. Isamaa pani 1993. aastal välja 65 nimekirja. 1996. aastal oli kõige rohkem nimekirju Reformierakonnal – 22. Rahvaliit ja Keskerakond suutsid 2002. aastal välja tulla juba enam kui saja viiekümne nimekirjaga (159 ja 157). Alles eelmistel valimistel ületas Keskerakond kahesaja nimekirja piiri (204) ja tegi seda toona ainsana. Seekord plaanib võrreldava arvu nimekirju välja panna Reformierakond.

Üldiselt on aga erakondade nimekirjade suur arv Eesti kohalikele valimistele iseloomulik alates 2005. aastast. Sellel on otseseos Res Publica poliitikaga, mida nüüd halvustatakse, ent toona valimistel toetati. Erakondade rahastamine riigieelarvest kasvas jõuliselt ning sooviti seda, et valimistel osaleksid pigem kindla ja läbi aastate püsiva kaubamärgiga poliitilised ühendused kui oma vastutust muutuvate nimede taha peitvad seltskonnad. Võime vabalt öelda, et just seda olemegi saanud. Tänavu maksab riik erakondadele toetust 5,4 miljonit eurot. Reformierakond saab 1,8, Keskerakond 1,4, IRL 1,2 miljonit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond miljon eurot. Oleks ka piinlik, kui erakonnad ei suudaks sellisele summale vaatamata kohalikel valimistel omavahel konkureerida.

Nagu me aga eelmiste kohalike valimiste tulemustest nägime, võtsid volikogudes siiski enim kohti valimisliidud, mis maksumaksja toetust ei saanud. Esiteks nilpsavad toonaste edukate kandideerijate järele keelt muidugi parlamendierakonnad, ent ka niinimetatud uutel tulijatel võiks vaatamata kasinale rahakotile mingeid võimalusi olla. Omaette teadmata suurus on eelmise aasta või paari pahameelest ja protestidest kantud inimesed, kellel on nimekirjadesse koondumiseks teistega võrdselt neli kuud aega.

Võime vaadata arvamusküsitlusi, ent me siiski ei tea kindlalt, kes võidab poole aasta pärast valimised. Küll aga näitab nimekirjade arv, millisel paabulinnul on kõige uhkem saba, ehk milline erakond suudab oma raha ja mõju kõige pikemate nimekirjade vastu vahetada.