Juhtkiri: sõduriks ei sünnita

Foto: Urmas Nemvalts

Paatos võib olla, kuid vastutus inimeste eest peab olema

Eesti valmistub homme esimest korda tähistama veteranipäeva. Päeva, mis on mõeldud tänamaks neid, kes on iseseisvusajal käinud sõjalistel välisoperatsioonidel ning aidanud rahvusvahelisi kohustusi täites tagada meie julgeolekut. Neid uue aja veterane on kogunenud juba päris palju. Kokku puudutab see tähelepanu ligi kaht ja poolt tuhandet meest-naist, eeskätt muidugi 130 haavata ja vigastada saanut. Ning mõistagi mälestab üritus ka 11 meest, kes on missioonidel langenud.

Sõnal «veteran» on meile (praegu veel) teistsugune mekk kui mõnes teises riigis. Nõukogude Liidus sai Suure Isamaasõja veteran poes eelisjärjekorras osta toidu- ja tarbekaupu, käis riigipühade ajal koolides Punaarmee võidukast sõjateest jutustamas ja ... andis rahva seas ainest satiirilisteks anekdootideks. Veterane endid ja nende privileege samastati kommunistliku nomenklatuuriga.

Veteranipoliitika on õieti alati seotud riigi propagandaga. Demokraatlikus riigis on peamine, et asju ei öeldaks suusoojaks. Et hoiakud, mis peaksid ühiskonda liitma, ei muutuks sõnakõlksuks või koguni naerualuseks. Kuigi Eesti avalikus ruumis on kõlanud ka missioonide suhtes kriitilisi seisukohti, on ju üldiselt siiski tajutud nende tähtsust meie julgeolekus. Olles NATO vihmavarju all, peame ka ise aitama seda püsti hoida, ja välismissioonid on olnud selleks üks tee.

Mullu enne jõule kinnitas Eesti valitsus kaitseministeeriumi ja kaitseväe loodud veteranipoliitika. Sõnad kõlavad selles kaunilt, kuid kas «riigi ja ühiskonna ulatuslik tugi» ja «terviklik meetmete kogum», mida dokument lubab, ka tegelikult abivajajani jõuab? Avalikkuse laiem teavitamine, mis on üks veteranipoliitika eesmärkidest, on igati õilis, ent kuitahes uhkete esinejatega kontserdid, selgitavad trükised ja tasemel riigikaitseõpetus muutuvad mõttetuks, kui teise käega saetakse istumisalune oks maha.

«Pikk ja keeruline kadalipp, mille oravarattast keegi enne aru ei saa, kui ise selles absurdses [---] komisjonide masinavärgis nattipidi vahel on,» piltlikustas Eesti Patsientide Esindusühingu nõustaja Iivi Kallaste eelmisel nädalal Postimehes Eesti rehabilitatsiooniteenuste argipäeva.

Alles mullu sügisel jõudis ajakirjandusse skandaalne lugu, kus Afganistanis raskelt haavata saanud kaitseväelased tunnistati sotsiaalkindlustusametis terveks. Noored mehed tulevat ju proteesiga liikudes kenasti toime!

Mõni teine jälle vajab tsiviilellu astudes vaimset tuge – ka seda tuleks märgata, sest tagajärjed võivad olla vägagi kurvad.

«Sõduriks ei sünnita» oli nõukogude kirjaniku Konstantin Simonovi sõjaromaani ohtralt tsiteeritud pealkiri. Ajad võivad olla erinevad, kuid mõte jääb samaks sõltumata sellest, kas lahinguväljale viisid ideaalid, sundmobilisatsioon või valitud elukutse.