Mihkel Mutt.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Parimate migrantide nimel võitlevad kõik riigid, Eesti šansid on Lääne-Euroopa riikidega võrreldes kasinad, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Ministrite ettepanek lihtsustada elamisloa taotlemist oleks mõistlik samm, aga liiga hilja. Kuigi … Kas õiget aega oleks kunagi olnudki? Uusi töökäsi ja ajusid vajatakse enamikus läänemaades. Migratsioon toimub juba Euroopa Liidu sees, Hispaaniast, Kreekast ja mujalt lähevad noored spetsialistid sinna, kus loodavad leida rakendust. Eestist ja teistest endistest idabloki maadest lahkuvad ka lihtsama töö tegijad.

Ministrite ettepanek puudutab väljastpoolt ELi tulijaid. Siin pole Eesti konkurendid üksnes Euroopa maad, vaid kogu maailm. Kõik võitlevad isekeskis, et parimad migrandid endale saada. Sest kuigi aina korratakse, et on poliitiliselt ebakorrektne rääkida halbadest ja headest migrantidest, on tegelikkuses asjad just nii. Eesti šansid meelitada tippspetsialiste, tudengeid ja ettevõtjaid on kasinad.

Migratsioon ei toimu astmeliselt. Pole nii, et inimene läheb väga vähe arenenud maalt kõigepealt natuke arenenumasse, sealt edasi veel arenenumasse jne. Kui nii, siis oleks Eestilgi võimalusi. Aga ei, reeglina seavad migrandid kohe sihiks kõige mõnusama riigi. Vahepeatusi tehakse, aga need on taktikalised ja ajutised. Võitjariigid võtavad peaaegu kõik – niipalju, kui jaksavad.

Mis määrab, kes on võitjad? Kindlasti kõigepealt riigi üldine immigratsioonipoliitika. Alates sellest, kas üldse sisse pääseb, kuni abiraha ja tasuta keeleõppeni. Kui kõrge on tööpuudus? Kas ees on oma rahvuskaaslastest kogukond? Tähtsam kui kliima on keel, kultuur, usk, sallivus ja üldine külalislahkus. Omaette juhtumi moodustavad arengumaade sidemed endiste koloniaalriikidega või muidu ajaloolised kontaktid.

Eestil ei ole midagi erilist pakkuda. Et seda täielikult mõista, võtame kõrvale Saksamaa, kus 2012 oli esimene aasta, mil sealne elanikkond (82 miljonit) vähenes. Prognoosi järgi kahaneks see 2050. aastaks 12 miljoni võrra – kui ei tule mujalt täiendust. Juba lähiajal oleks vaja kaks miljonit inimest, et säilitada praegust üldist head minekut. Võiks arvata, et see pole raske. Tänu tugevale majandusele peaks Saksamaa olema tõmbekeskus.

Ja Euroopast ju tullaksegi. Mujalt aga vähem kui loodetud. Seetõttu on Saksas viimastel aastatel hakatud asjaga riiklikult tegelema, lihtsustatud sisserändeseadusi ja mullu kehtestati nn sinine kaar­t. See on eeskätt IT- ja üldse oskustöölistele, kel peab olema tööandja garantii, et ta hakkab teenima 45 000 eurot aastas (mis pole liiga palju).

Kas Saksamaa on võõravaenulik? Thilo Sarrazini raamatu loetavuse järgi otsustades on üksjagu sakslasi tõesti kuni viimase ajani näinud sisserändajates rohkem häda kui abi. Teiselt poolt on sakslased n-ö teistsuguste inimestega harjunud, sest neil on suur türgi kogukond. Ühiskonnas on rollimudeleid, näiteks asekantsler Philipp Rösler on vietnami algupära (adopteeritud Saigoni orbudekodust) ja roheliste partei kaasesimees Cem Özdemir on türgi juurtega.

Üsna tõenäone, et noored indialased ja hiinlased ei loe Sarrazini. Saksa maine mujal maailmas on väga hea. Ometi, ometi … Üks põhjusi olevat «ülikeerukas» saksa keel. Kuigi sakslased ise oskavad inglise keelt üle keskmise ja paljude rahvusvaheliste korporatsioonide harukontorites piisaks sellest täielikult, tahavad sakslased, et tulijad ka nende keele omandaksid.

Lõppeks räägib saksat Kesk-Euroopas pea 100 miljonit emakeelena ja võõrkeelena rohkemgi. Aga inglise keelt on kergem omandada ja sellega saab hakkama niihästi Põhja-Ameerikas, Briti saartel kui mujalgi. Enamik inimesi pole polüglotid ja kaaluvad hoolega, mis võõrkeelde investeerida.

Kui juba Saksamaal on raskusi, siis mida on loota Eestil!? Meie keelt õpivad küll fännid ja eksootikahuvilised, loomuliku keeleandega või südametunnistusega inimesed, aga see on piisake meres. Samas on keelenõue meie ühiskonnakorraldusega läbi põimunud. Kui me ei hakka «headelt» migrantidelt nõudma riigikeeleoskust, taganeme senisest poliitikast. Nõudes seda jätkuvalt kohalikelt venekeelsetelt, tähendaks see, et meil on topeltstandardid.

Siiski võib jääda mulje, justkui oleks meil vähemasti valikuvõimalus. Kas lubada sisse head ja kasulikud, kes tõmbaksid asjad käima, kuigi nad ei huvitu kohalikust koloriidist, või neid mitte lubada ja jätkata aeglasema tempoga, see-eest ehedana ja rahvusriigi tuleviku suhtes lootusrikkalt. Aga seda valikuvõimalust pole. Sest «nemad» ei tule üldse, kas keeleta või keelega – kui jutt on natuke suuremast hulgast. Ainsad, kes siia tuleksid, on venekeelsed, ka endistest liiduvabariikidest. Nii et kes realistlikult mõtleb tulijate peale, arvestagu selle kontingendiga.

Asetagem end ise võimalike tulijate nahka ja küsigem, mis meid motiveeriks. Ettevõtjaid? Mida ja kellega sa siin ette võtad? Inimesi vähe, needki vaesed, ent kõrge enesehinnanguga, turg väike jne. Suurt haaret ei saa siin kuidagi ilmutada ja nii see ilmselt jääb. (Eestis tuleks turgutada kohalikku väikeettevõtlust, aga selles vallas lähevad asjad üha nukramaks.)

Tudengid? Leidub fänne, silmaringilaiendajaid ning eluavastajaid jt. Mõni teadussuund on ju Eestiski maailmatasemel. Aga seegi on piisake meres.

Ka sogases vees õngitsejaid on jäänud vähemaks, sest meie veed on valdavalt madalad, seisvad ja selged. Soome ja rootsi pensionärid vuntsivad Haapsalus ja mujal maju ja hoiavad krundid korras, aga nemad pole mootoriks.

Eesti on muidugi nii väike, et piisaks piskust. Nagu mõne suurfirma ühe tsehhi siia toomine tähendab välisinvesteeringute märgatavat kasvu ja leevendab oluliselt piirkonna tööpuudust, nii oleks ka viissada haritud välismaalast meile suur hulk. Aga neidki jääme ootama nagu Godot’d. Sest sinna, kus on, tuleb juurde, ja kus on niigi vähe, sealt kipuvad minema need vähesedki.

Nii et tore, kui tullakse, aga peab olema valmis selleks, et ei tule kedagi, ja mõtlema, kuidas sellele vaatamata välja vedada. See on osa meie ellujäämise küsimusest. Just kultuuri, keele, aga eelkõige kojujääjate kohta kehtib praegu see kaunis luuletajakujund järvest, mis ei taha kinni külmuda.