Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Ajakirjanik Nils Niitra kirjutab, et ei ole põhimõtteliselt homoseksuaalide kooselu seadustamise vastu – ta on valmis seda tolereerima tingimusel, et vastutasuks seab riik piire mujale, näiteks lõpetab igasuguse sallivuse pedofiilide suhtes.

Viimastel nädalatel laiutavad meedias vaidlused homoseksuaalide kooselu seadustamise pooldajate ja vastaste vahel. Enamasti on just vastased ajanud kitsarinnalist, kohati lausa piinlikku juttu à la «olgu nad pimedas teki all, aga ärgu tulgu meie normaalset elu häirima». Need on kehvasti organiseerunud, sageli kirikuga seotud tegelased, kellest on praegu lihtne «üle sõita». Nemad on nüüdse aja marginaalid, peavooluintellektuaalide naerualused.

Teisel pool on sageli fondide rahastatud, vähemuste õigustega tegelevad inimesed ja organisatsioonid, kelle argumentatsiooni näib teenindavat ka teadus. Teadlasi on pandud varemgi ideoloogia teenistusse tõestama seda, mida on vaja tõestada – antud juhul, et homoabielud mõjuvad hästi homodele ja seeläbi ühiskonnale. Kui teadus satub sõltuvusse ideoloogiast, siis satub see sõltuvusse ka ajast: veel mõned aastakümned tagasi teenindasid uuringud seisukohta, et homoseksuaalsus on hälve.

Eristan ise üsna selgelt tolerantsust ning sellest äärmuslikkust. Tolerantsi eesmärk on parandada ühiskonna tervist ning vastastikust mõistmist, äärmuslikuna viib see aga sallimatuse vohamisse. Tolerantses ühiskonnas on ka tolerantsusel piirid, kuid piiritut tolerantsust taotlevas ühiskonnas muutub sallivus eesmärgiks omaette.

Rootsi ühiskonna on sallivuspüüdlused juba mõnda aega tagasi moonutanud. See on riik, mille kesklinnas asuva mošee minarettidelt kutsutakse moslemeid häälekalt palvusele, samas ei tohi enam lasteaias tähistada kristlikke jõulupühi. See on vähemuse vägivald enamuse üle ja suur osa n-ö tavalistest rootslastest tunneb end ahistatuna. See viib põliselanikkonna ebatolerantsuse süvenemisele, tuues samas neisse riikidesse juurde massiliselt ebatolerantse ilmavaatega immigrante. Nii asendub salliv ühiskond sallimatuga.

Ma ei ole põhimõtteliselt homoseksuaalide kooselu seadustamise vastu. Oleksin valmis seda tolereerima tingimusel, et vastutasuks seab riik piire mujale, näiteks lõpetab igasuguse sallivuse pedofiilide suhtes. Paraku peame jõuetult pealt vaatama, kui taas läheb kohtu alla tuntud pedofiil. See mees vabastati ju viimati vanglast enne tähtaega, ehkki kõigile oli teada, et ta jätkab oma räpaste tegudega! Ühiskonna enamus plaksutaks kindlasti käsi, kui pedofiilidele rakendataks edaspidi sundkastreerimist, selmet anda neile valikuvõimalus vangla ja keemilise kastreerimise vahel. Aga sundkastreerimist ei tule, sest ka selliste elukate õigused vajavat kaitsmist.

Pedofiiliat ei saa seostada homoseksuaalidega, küll aga tahan ma anda edasi selge sõnumi – ärgem liikugem üksikute huvigruppide dikteerimisel pelgalt ühes suunas, unustades samal ajal ülejäänud ühiskonna õiglustunde.