Lauri Mälksoo.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Õigusteaduses domineeriva seisukoha järgi ei katkesta asjaolu, et Eesti loobub nõuetest Narva-tagusele alale ja Petserimaale, meie riiklikku järjepidevust, kirjutab Tartu Ülikooli õigusprofessor Lauri Mälksoo Postimehe arvamusportaalis.

Nii vastab ta Tiit-Rein Viitso reedeses Postimehes ilmunud kriitikale praegu Eesti-Vene piirileppe sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste ning Mälksoo tehtud kompromissettepaneku aadressil.

Tartu Ülikooli emeriitprofessori, keelemehe Tiit-Rein Viitso arvamuses piirilepingute kohta on nii asjalikke kui vähemsisukaid punkte. Kui alustada viimastest, siis selliseks on näiteks väide, et «põhiseaduses puudub viide Eesti Vabariigi sünnile». Tegelikult on Eesti põhiseaduse preambulis selgelt öeldud, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril. Kui see pole viide Eesti Vabariigi sünnile, siis mis see on?

Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, mille alusel järeldab emeriitprofessor Viitso, et Tartu rahulepingust lahkneva piirilepingu sõlmimisega katkeks «põhiseaduslik järjepidevusside okupatsioonieelse ja okupatsioonijärgse Eesti vahel».

Tegelikult on rahvusvahelise õiguse praktikas ja ka doktriinis juba vähemalt Krystyna Mareki (1914-1993) fundamentaalsetest töödest alates tunnustust leidnud seisukoht, et teatud territoriaalsed kaotused ei mõjuta negatiivselt riigi järjepidevust ja identiteeti.

Seega on ekslik väita, nagu teatud territooriumi osa kaotus kui selline teeks katki riikliku järjepidevuse.

Riiklikul järjepidevusel on terve rida teisi olulisi aspekte ja dimensioone, mis piiri muutumisest ei sõltu ega sellest kahjustatud saa – ja seda just eriti juhul, kui eraldi lepinguliselt fikseerida, et piirileping ei puuduta midagi muud kui piiri küsimusi.

Mis aga puudutab Eesti põhiseadust ja teatud pinget sellega, siis tänane situatsioon ei erine selles osas millegi poolest 2005. aasta piiriläbirääkimiste seisust. Küsimus on selles, kuidas sisustada mõistet «maismaapiir» Eesti põhiseaduse paragrahv 122 tähenduses.

Kuna juba 2005. aasta piirilepingu variandis sätestati riigipiir Peipsi järvel riikidevahelistel läbirääkimistel teatud osas vastavaks Tartu rahulepingu piirile, siis kui leida, et seegi osa piirijoonest (siseveekogud) on osa «maismaapiirist» (sest «merepiir» põhiseaduse paragrahv 122 tähenduses ta ju ka pole), siis absoluutselt ületamatut vastuolu põhiseaduse vastava formuleeringuga enam pole.

Seega pole põhiseaduse muutmine uue piirilepingu sõlmimise vältimatu eeltingimus.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso kirjutas reedeses Postimehes, et meie põhiseadus välistab, et saaks tekkida olukord, kus ei ole Tartu rahulepinguga määratud maismaapiiri või piirilepingutega määratud riigipiiri või üldse mingit riigipiiri.