Selliseid propagandakollaaže võis tellida väeosa fotograafilt. Sihikindel pilk ja sirge rüht kuulub reamees Maido Kikkasele (1970ndad).

FOTO: Erakogu

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit oli üks väheseid riike, mis sätestas otsese seose kodanikuks olemise ja kohustusliku ajateenistuse vahel. Konstitutsioon teatas: «Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvajõududes on Nõukogude kodanike austav kohustus.»

Kokku teenis külma sõja perioodil selle suurriigi relvajõududes üle 300 000 Eesti NSVst pärit mehe, neist umbes kaks kolmandikku eestlased. Eesti sõjamuuseum on alates 2007. aastast kogunud endiste Nõukogude ajateenijate ja ohvitseride teenistusperioodi käsitlevaid mälestusi. Meenutuste kogumine kestab 1. maini, misjärel materjal korrastatakse ning avaldatakse raamatuna. Alljärgnev artikkel annab põgusa ülevaate esmastest uurimistulemustest.

Ajateenistuse süsteemist

Aastal 1967 vastu võetud ja 1968 rakendunud uus üldise sõjaväekohustuse seadus lühendas teenistuse kestust maa- ja õhuväes kahe ning mereväes kolme aastani (eelnevalt vastavalt kolm ja viis aastat).

Kõrgema haridusega mehed, kelle ülikoolis või kõrgkoolis ei olnud sõjalise õpetuse kateedrit, teenisid ühe ja hiljem poolteist aastat. Neid rakendati valdkondades, mis eeldasid kõrgemat eelharidust – näiteks tulejuhtimis- ja luureüksustes, strateegilistes raketivägedes jms. Suuremate kõrgkoolide juurde olid aga asutatud sõjalise õpetuse kateedrid, kus tuli algul nelja, hiljem kolme aasta jooksul õppida üks päev nädalas.

Õpe oli venekeelne. Kursus lõppes kahe- kuni kolmekuulise sõjaväelaagriga, mille järel said lõpetanud reservleitnandi (paaril sõjajärgsel aastakümnel -nooremleitnandi) auastme. Sõjaväes üldjuhul teenima ei pidanud, kuid mõned lõpetanud (eeskätt sõjaväele vajalikel erialadel, nagu insenerid, arstid jms) saadeti siiski kaheks või kolmeks aastaks ohvitserina teenistusse. Järgnevatel aastatel võidi kutsuda 60- või 90-päevastele täiendusõppekogunemistele, mille järel positiivse iseloomustuse korral anti astme võrra kõrgem auaste.

Vahetult pärast Teist maailmasõda said mitmed NSV Liidu rahvad (kaasa arvatud eestlased) läbida kohustusliku ajateenistuse ning soovi korral alustada ohvitserikarjääri oma liiduvabariigi rahvusüksuses. Seesugune süsteem, mis oli loodud Teise maailmasõja ajal parema lahingefektiivsuse saavutamiseks, soodsama suhtumise kasvatamiseks Nõukogude relvajõududes teenimisse ning lootuses minna loodava ÜRO koosseisu kõigi 16 liiduvabariigiga, likvideeriti pärast seda, kui Gruusia rahvusüksus ei suutnud minna oma rahva vastu, kes oli tulnud tänavale protesteerima Jossif Stalini hukkamõistmise vastu 1956. aastal.

Praktikas siiski eksterritoriaalsuse põhimõtet alati ei rakendatud ning paljudel juhtudel õnnestus eesti meestel läbida teenistus ENSVs ka pärast 1956. aastat.

Avalikke sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid oli Eestis suhteliselt vähe, enamasti vabakoguduste liikmed, kellele usk keelas relvakandmise. Küll aga teeseldi mitmesuguseid psüühilisi häireid, mida oli keerulisem avastada. Seda kirjeldab oma mälestusteraamatus «Musta pori näkku» Mihkel Raud: «Hullumajas pidid arvel olema kõik, kes Vene sõjaväest pääseda tahtsid. Loomulikult võis alati proovida ka mõne muu haiguse simuleerimist, ent kui näiteks südamepuudulikkust kurtva selli võis polgu köögitoimkonda määrata, siis põhjalikult sassis pööninguga ajateenijaid ei saanud endale isegi nõukogude armee lubada.

Vaimuhaiguste sümptomeid kirjeldav meditsiinikirjandus oli seetõttu seitsmeteistkümneaastate poiste hulgas kuum kaup. Tallinna heavy metal ansambli The Welders trummar Tiit Altosaar võis une pealt rääkida, kuidas vastab skisofreenik küsimusele «Mis värvi on lumi?» või mis nägu teeb maniakaal-depressiivset psühhoosi põdev inimene, kui talle palju õnne sünnipäevaks soovitakse.»

Samas tuli vältida diagnoosi, mis oleks saanud takistuseks ülikooli astumisel või autojuhilubade taotlemisel (seetõttu kuulus eelistatud diagnooside hulka näiteks «krooniline kurvameelsus»). Sõjaväest vabastasid või andsid pikenduse ka mitmesugused perekondlikud põhjused, astumine miilitsa- või merekooli või tööleasumine mõnda sõjatehasesse, Eestis näiteks Dvigateli.

Eri rahvused, eri ametid

Analüüsides mingi konkreetse üksuse rahvuslikku struktuuri, võib öelda, et selle rahvuslik koosseis oli enamasti väga kirju. Ent eks oli ju Nõukogude armee üks eesmärke ollagi «rahvaste sulatusahi».

Seda iseloomustab hästi kommentaar ühelt ankeedi täitnud endiselt ajateenijalt Urmaselt, kelle meenutuste kohaselt teenis tema üksuses (kirjaviis siin ja edaspidi muutmata) «12 grusiini, 32 aserbaidžaani, 8 armeenlast, 12 keskaasialast, 6 leedukat, 8 lätlast, 2 juuti ja 1 eestlane ning ülejäänud olid venelased, ukrainlased ja valgevenelased».

Veelgi rahvusvahelisema pildi maalib praegune Eesti esindaja NATOs, kolonelleitnant Tõnis Asson, kes raamatus «Vene Kroonus ehk Äratus ku(u)bis» väidab, et tema pataljonis olid esindatud järgnevad rahvused: eestlased, lätlased, leedukad, venelased, ukrainlased, moldaavlased, aserbaidžaanid, armeenlased, valgevenelased, turkmeenid, kasahhid, tšetšeenid, ungarlane ja sakslane jne. Ta olevat omandanud «tõeliselt rahvusvahelise töökogemuse».

Kuidas oleks rahvuslikult kirev koosseis sõjas toiminud?

«Mulje sellisest suurest rahvaste segamises armees oli, et sõja tingimustes oleks suur hulk üksteist ilmselt maha nottinud, mingi hulk poolt vahetanud ja võibolla pooled võidelnud ka,» märgib Mart. Sekundeerib Toomas: «Sellisele rahvuste paablile ei saa relvi kätte anda – kõigepealt hakatakse teineteist maha nottima.»

Ankeedivastustest ilmneb, et kõige problemaatilisemad rahvusgrupid olid pärit Taga-Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast (nn tšurkad), kellesse suhtuti üldiselt halvustavalt. Viimased pidid oma puuduliku hariduse tõttu tegema räpasemaid töid, kuid samal ajal hoidsid nad kokku ning kui ühte üksusesse sattus neid palju, kippusid nad «domineerima ja sigatsema».

Tülikad olid ka leedukad, kes türanniseerisid ilma kõhkluseta isegi oma kaasmaalasi, rääkimata siis kõikidest teistest rahvastest väeosas. Lisaks kippusid nad sarnaselt venelaste ja aseritega domineerima ja ühe kommentaari kohaselt «ei olnud leedukate puhul Balti ühtsusest juttugi». Loomulikult ei saa seda väita kõigi leedukate kohta, kuna ka nende hulgas oli tublisid kaasvõitlejaid. Näiteks meenutas Alar Nigul, kes teenis Afganistani sõjas õhudessantüksuses, oma raamatus «Võitlus kahel rindel»: «Esimesena sattusin vahva leedu poisi Arvydas Amonkevičiuse juurde. Arvydasega olime väga head sõbrad. Ta oli lõbus ja eluterve, temaga koos olime korduvalt õhtuti teed joonud ja oma elust pajatanud. /... / Temaga koos võis julgelt luurele minna. Ta oli üks mees sellest tuumikust, kellega ma võimalusel kokku hoidsin.»

Vastanute seas kiideti ennekõike lätlasi, moldaavlasi, ukrainlasi ning linnavenelasi. Viimases grupis moodustasid suure erandi ENSVst pärit venelased, kellega olid suhted üldjuhul külmad või halvad. Sellest hoolimata mainisid vastajad vene hinge ja tahtejõudu, tänu millele ei antud raskustes alla ning mis aitas nii neid endid kui kaaslasi keerulistel hetkedel.

Raketiveokiga maanteel

Eestlaste kohta leidsid ankeeditäitjad ja intervjueeritud, et üldjuhul nähti eestlasi lugupeetud võitlejatena ning nad teenisid headel kohtadel, nt autojuhina või mõnel juhtival positsioonil. Mälestuskild Vellolt: «Olime jälle polkovnikuga Riias komandeeringus ja vana hakkas jälle jooma ja ütles, et koju läheme alles hommikul. Meie sõpradega tegime ka mõned joogid. Öösel vanal aga tuli koduigatsus peale. Mina olin vindine ja vana täis. Sõitsime rahulikult, aga Jelgavas oli VAI väljas. See oli sõjaväepatrull. Meid peatati ja kapten sai aru, et ma olen purjus. Võttis minu load ära. Tagusin vana, et ärgaku ülesse mul on jama kaelas. Lõpuks ärkas ülesse. Oli maru vihane. Sõimas kõigil näod väga ropult täis ja mulle anti load tagasi. Kapten muidugi lubas järgmine kord kui ta mind näeb võtta mind kinni ja kartsa panna. Õnneks lõppes kõik hästi ja vana täpselt ei mäletanud mis teel juhtus. Ma muidugi valetasin talle mis tegelikult oli.»

Tehti tänapäeva mõistes ka ürituskorralduslikku tööd. Ehituspataljoni (mida üldiselt peeti kõige halvemaks teenistuskohaks) veteran Veiko kirjutas: «Kuna sõdurid tegelesid spordikompleksides nn transformatsiooniga (ehitasime lavasid, korvpalli- ja hokiplatse...), siis saime ka pea iga nädal käia neil üritustel (Žalgirise mängud, GGG, Apelsini, Mahavoki, Joala, Rotaru, Mireille Mathieu, Modern Talkingu jne kontserdid).»

Ta jätkab: «Need olid mu elu huvitavaimad aastad. Sain palju huvitavaid sõpru kelledega osadest siiani suhtlen ja käin külas. Ainult seetõttu juba ei pea seda kahte aastat mahavisatud ajaks.» Ent oli ka kardinaalselt erinevaid kogemusi, vt nt Peetri mälestused allpool.

Markantsematest ametikohtadest väärivad äramärkimist kokkupuuted tuumarelvadega. Leonhardi kommentaari kohaselt: «Raketid 8K64 võimsusega 6 megatonni, laskeulatus 10 000 km. Tuumalõhkepead olid 1,5 km kaugusel hoidlates. Raketid ilma lõhkepeadeta meie stardipositsiooni hoidlates. Häire ja kõrgendatud lahinguvalmiduse puhul pandi lõhkepead rakettidele ning tõsteti stardilaudadele püsti. Raketi kogupikkus kuni 34 m, läbimõõt kolm meetrit. Sihtmärgiks Lääne-Euroopa, s.o Saksa FV, Inglismaa...»

Jätkab Ahto, raketiveoki juht: «Kord väikese tehnilise rikke likvideerimisel käskis komandör kolonnile järgi jõuda. Sai raketikandjaga põhjagaasiga sõita, riiklik maantee muutus jalgraja laiuseks, 32 tonnise ja 3 m laiuse sõidukiga, kiirusega 80+km/h oli see meeldejääv elamus.» Ja et raketikütust oli vabalt käes, siis «sai ämbris, raketikütuses rihmapandlaid leotatud, et nad kauem hooldusvabalt läigiksid. Pandlaid ei tohtinud kauem kui 5 sek. raketikütuses hoida, muidu jäi rihmapandlast järgi ainult 2-euromündi suurune plönn».

Demblitraditsioonid

Kohustuslik ajateenistus lõppes ajateenija jaoks reservi arvamisega pärast NSV Liidu kaitseministri vastavasisulise käskkirja väljakuulutamist. Asson meenutab, et « nad lugesid päevi käskkirja saabumiseni. Maagiline joon, mis tähistas sadat päeva käskkirjani, oli pöördepunkt iga sõduri teenistuses. Pärast seda pidid kõik duhh’id teadma, mitu päeva on ded’i käskkirjani veel jäänud».

Kauaoodatud päev saabus tavaliselt märtsis või septembris (sõltuvalt sellest, kas teenistus oli alanud kevadel või sügisel). Teenistuses oldud aega ei arvutatud täpselt – sõdureid arvati reservi alates aprillist juunini ja septembrist detsembrini (kaitseministril oli õigus teenistust kahe kuu võrra pikendada). Samuti võis sõdurite demobiliseerimisega viivitada kohaliku väeosa ülem ja seda võib pidada peamiseks vahendiks, kuidas peatselt demobiliseeruvaid sõdureid, nn dembleid, distsiplineerida ja kontrolli all hoida.

Dembliks saamisega kaasnesid mitmed tavad ja rituaalid. Asson on märkinud: «Vaatamata karmile keelule fotoaparaatide omamise ja kasutamise kohta, oli pilte kogunenud. Kodunt lasti saata soliidsem album, mis disainiti täielikult ümber. Kaaned kaeti sameti või muu riidega, lehtedele kleebiti vahe- ja lisalehti. Vahelehed joonistati täis vägagi erootilis-patriootilisi või militaarseid kunstiteoseid. Sellesse pandi oma hing.»

Mõnes väeosas muutus demblialbumite tootmine omamoodi tööstusharuks, kuna «ohvitserid andsid mitmetele meestele eriloa valmistada neid albumeid ded’ide jaoks». Ühes väeosas paistsid eestlased lisaks silma sellega, et «kuigi albumeid ei tehtud, oli eestlastel üks ajaloolise väärtusega «demblirihm», seda sai kanda «iga kutse kõige väärikam esindaja pool viimast teenistusaastat, pärast seda kraapis ta sinna oma nime ja andis vanuselt järgmisele pidulikult edasi».

Ühise teenistuse läbi teinud meeste vahel kinnistus ka grupivaim, meenutab Georg: «Tellisime eesti poistele eksliibrise ning Juveelitehasest sõrmused», ning läbielamisi käiakse siiani, pärast 25 aasta möödumist, dembli-aastapäevadel meenutamas. Ent suhtumisi on ka teistsuguseid, nagu meenutab Peeter: «Tõin vormiriided kaasa, sest olin lubanud, et panen saadud medali rinda ja vormiriided selga, kui sügisel kartulipõllule lähen.»

Traumast saavutuseni

Mõneti üllatavana mõjub asjaolu, et hoolimata suhteliselt rasketest tingimustest, mis reakoosseisule tavaliselt osaks said, meenutas enamik ajateenijatest oma teenistust kui saavutust. Selgus, et enamiku meeste jaoks on algne traumeeriv kogemus (mis oli tingitud uuest ja karmist keskkonnast) praeguseks asendunud nostalgiliste tunnetega oma täiskasvanuea alustamise kohta. Ka pettumustest, nagu «tüdruksõber oli vahepeal mehele läinud», saadi üle.

Samuti väärtustati vene keele põhjalikku omandamist ja selle kasulikkust igapäevaelus. Kõige tõenäolisemalt meenutasid oma teenistust positiivselt 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses teeninud mehed, 1980. aastatel teeninud olid oma vastustes negatiivsemad. Väeliikidest hinnati kõige paremini strateegilisi raketivägesid ja mereväge, samas kui maaväe ehituspataljone peeti kõige hullemaks.

Viimane arvestatav kutsumine Nõukogude relvajõududesse ENSVs toimus 1989. aasta sügisel (1969.–71. aastal sündinud meeskodanikud). Enamik neist meestest enam oma kahte (mereväes kolme) aastat täis ei teeninud, vaid saadeti Eestisse tagasi. Eesti kaitsevägi taastati Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsusega 3. septembril 1991. aastal ja 4. oktoobril otsustas vabariigi valitsus välja kuulutada aastatel 1965–1973 sündinud noormeestele ajateenistusse kutsumise. Esimesed ajateenijad suunati piirivalvesse.

* Just sellise konstateeringuga lõpeb ühe 1980. aastate keskel Ukrainas tankiväeosas teeninud eesti mehe Marguse meenutus kaheaastasest teenistusperioodist.

Artikkel põhineb Eesti sõjamuuseumi direktori Kristjan Lutsu magistritööl «Eesti sõdur võõras mundris: eestlastest ajateenijad Nõukogude Liidu relvajõududes 1968–1991» (Tartu Ülikool, 2009). Autor viimistleb praegu valdkonda veelgi põhjalikumalt avavat doktoritööd.