Mart Siilivask: nii et lagunev arhitektuuripärand ja edukas Eesti riik?

Mart Siilivask Foto: Margus Ansu

Ajaloolane Mart Siilivask kirjutab värskes Sirbis lagunevast arhitektuuripärandist ja edukast Eesti riigist.

Mida peaks tegema teadlane, kes ühel päeval avastab, et kogu ta uurimisaines, millele ta on aastaid innustunult oma aega pühendanud ja millest ta lootis kirjutada hiilgava väitekirja, on hävinud. Ei ühtegi loetavat allikat enam, kõik kirjad ürikutes on tuhmunud. Miks on ta kulutanud need kümnendid oma elust? Midagi sellist võis tunda Helmi Üprus 1950. aastate Tartus – ümberringi igavikku kaduv varemeis linn.

Midagi sellist tunnen praegu, kui mõtlen Eesti arhitektuuripärandile. Pilt ei paista esmapilgul vahest küll nii drastiline kui 1950ndatel, ent seda üksnes seetõttu, et praegune häving toimub aeglasemalt ja selle ulatus jääb seetõttu hoomamatuks. Ent protsess kestab juba vähemalt paarkümmend aastat: maastik meie ümber on täis vaikset lagunemist ja hääbumist. Lagunevad mõisahooned ja pastoraadid, kirikud, mida kogudused ei jõua hooldada, äralagastatud puitarhitektuur, tühjenevad väikelinnad, metsistuvad pargid. Selline on Eesti XXI sajandi teise kümnendi algul. On muidugi üksikud erandid, kuid need ei muuda valitsevat üldpilti.

Julgen väita, et kahekümne iseseisvusaasta jooksul oleme – pean silmas nii ehitiste lammutamist kui väärtuslike ehitiseosade hävitamist – kaotanud peaaegu sama palju või isegi rohkem väärtarhitektuuri kui Teises maailmasõjas. Statistilisi andmeid lammutatud ja hoolimatult rekonstrueeritud ehitiste kohta ei ole paraku kusagilt võtta, sest niipalju kui tean, ei ole ehitisi pärast taasiseseisvumist üldse loendatud ja pole kindel, kas kusagil üldse selle üle arvet peetakse. Niisiis ei tea me isegi seda, kui palju on meil ajaloolisi hooneid ühes või teises asustatud punktis, veel vähem aga seda, kui palju on ehitisi, mis pärinevad Teise maailmasõja eelsest ajast ja mis peaksid meie identiteedi tugevdajatena seetõttu kuuluma meie kultuuripärandi kullafondi ning mille säilimise eest riik ja igaüks meist peaks hea seisma. Kuid aasta-aastalt muutuv maastikupilt nii linnades kui väljaspool näitab järgmist: arhitektuuripärand hävib, maastik meie ümber on aina ilmetum ja ehitatud keskkond vaesustub. Ainult ühe näitena sadade seast võib tuua Jõgeva- ja Järvamaa piiril laguneva endise kõrtsihoone: tuhanded meist sõidavad iga päev sellest õnnetust ehitisest mööda, ent kunagise väärika hoone vaikne hääbumine pole justkui enam kellegi asi.

Eelkirjeldatu omakorda kajastab meie ühiskonnas valitsenud väärtushinnanguid ja on paratamatult meie iseolemise peegel. Eesti prioriteet on paarkümmend aastat olnud ettevõtluse turgutamisele suunatud ekspansiivne arendamine ja arendus. Oleme rajanud sirgeid ja siledaid asfaltteid, mis paraku ei vii hääbuvate väikelinnadeni, vaid neist mööda. Regionaalpoliitika eksisteerib retoorikas, kuid on praktikas olematu. See ei ole jätnud puudutamata ehituspärandi valdkonda. Kauboiliberalismi tingimustes ei ole jagunud tähelepanu esivanematelt päritud ehitistele ja nende keskkonnale ega ka vahendeid selle väärtustamiseks ja hooldamiseks. Nii oleme jõudnud olukorrani, kus suur hulk olulisemaid piirkondlikke ressursse – rikkalik arhitektuuripärand, maastike ja seda kujundavate ehitiste piirkondlik mitmekesisus ja ajastuline mitmekihilisus – on jäetud saatuse hooleks.

Rääkida Eestist kui tuhande mõisa maast oleks kujundina ju kaunis, kuid tõele näkku vaadates peame rääkima tuhande tondilossi, hoolimatute ümberehitustega rikutud linnaruumi ja hääbuvate väikelinnade riigist.

Kuidas peaksid tuleviku ajalookirjutajad hindama rahvast, kes jätab oma esivanemate rajatud väärikad eluasemed lagunema, laseb taluaedadel ja aastasadu haritud põldudel võsastuda ning kolib kuhugi linnaäärsele kõnnumaale, raske laenuraha eest soetatud nn kobisevasse kipskarpi. Kui meie esivanemad talude päriseksostmise aegu või agulielamuid rajades pantisid aastakümneteks oma vara ja võtsid võlgu, siis mõtlesid nad järeltulijate peale ja rajasid taluhooned mitmesajaks aastaks. Praegugi on võlaorjus, ent võlgu soetatud eluasemetest jagub heal juhul paarikümneks aastaks, seejärel tuleb tõenäoliselt minna uuele ringile.

On aasta 2013. Kultuuriministeerium on välja kuulutanud kultuuripärandi aasta. Sel puhul korraldati üleriigiline mälumäng ja arvukalt teisi teemaga seotud üritusi üle Eesti. Sündmuste keskpunktiks on valitud Viljandi linn. Seda on kena kuulda, sest tegemist on minu arvates ühe terviklikuma, kaunima ja samas ka ühe kõige kurvemas seisus vanalinnaga. Viljandi vanalinna hoovid on täis kasutuseta ja lagunevaid ajaloolisi hooneid. Uudisekünnise ületavad enamasti vaid teated aeg-ajalt põlevatest abihoonetest. Ent iga kord hävib mõni väärtuslik, sageli sada või rohkem aastat vana abihoone või hoovielamu ja järele jääb tühimik, mida on võimatu millegi samaväärsega täita.

Loodan, et sündmuste keskme valik tõmbab tähelepanu ja tekitab arutelu meie igapäevase elukeskkonna kitsaskohtade üle. Ja loodan tõesti, et kultuuripärandi aasta ei kujune puhkpilliorkestri saatel torupillimeeste peoks, kus osavad ja vähem osavad kõnemehed asjata oma suud pruugivad, kuulutades äraleierdatud käibetõdesid ja õõnsaid loosungeid. Loodan kogu hingest, et viimaks ometi tekib sisuline arutelu kultuuripärandi teemal.

Kas riik saab rajada oma identiteedi üksnes tulevikulootustele, iga nelja aasta tagant korduvale ühislaulmisele, presidendi kõnedele ja ajaloolaste sobivalt reinterpreteeritud «kannatusterohkele» ja «kuulsusrikkale» minevikule või peaks ka eelkäijate loodud ja meie hoida pärandivaral olema oma koht rahvusliku identiteedi kujundamisel? Kas riik peaks suhtumist sellesse pärandisse teadlikult kujundama?

Kas ehitatud keskkond, mille keskel me elame ja mida iga päev kujundame, on kultuuri osa? Kui jah, siis milline eelarverida, sihtkapital või institutsioon seda valdkonda toetab?

Mis on meie ühine pärand, kuivõrd me seda väärtustame ja mida võtame ette selle säilitamiseks? Sellised võiksid olla pärandiaasta arutelu teemad.