«Vürstkaupmeeste» sarja USA väljaannete kaanepildid teevad Varraku eestikeelse versiooni kaanekujundusele pika puuga ära.

FOTO: Repro

Kujutage ette: te olete Bostoni eduka majandusajakirja uuriv reporter ning te avate esimest korda kingakarbi, milles on asjad, mis jäid järele teie emast, kes aastaid tagasi öisel tänaval surnuks pussitati. Seal torkab teile muu pudi-padi hulgas silma üks kummaline medaljon, mille sees on veider, pisut keldilik muster. Te jääte seda hüpnotiseeriva mõjuga mustrit lummatult silmitsema ning avastate ennast järsku koos oma kontoritooliga metsast. Öisest, jahedast ja niiskest metsast, kus on päris tobe toasussides ringi uitama hakata.

Kõige krooniks satute vastamisi justkui kuskilt ajaloomuuseumist pärit sõjarüüs rüütliga, kes otse teie poole ratsutab, latern piigi otsa riputatud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, haarab rüütel sadulakaarelt automaadi ning hakkab teie pihta valangutega tulistama. Muidugi jooksete te metsa ning suudate kõigi nende hirmsate ja jaburate emotsioonide kiuste veel korraks pingsalt seda medaljonimustrit jõllitama jääda... ning avastate ennast jälle oma kodusest töötoast. Küll ilma kontoritooli ja toasussideta, mis metsas elu eest põgenedes jalast pudenesid.

Toasusside ja kontoritooliga keskaega

Hiliskeskaegse Gruinmarkti kuningriigi salapolitseile on aga metsast leitud ja ilmselgelt 21. sajandi alguse Ameerika päritolu kontoritool ja toasussid halb uudis. See on uudis sellest, et kellegi kätte sealt Ameerikast on sattunud veel üks muster ja see keegi on endas samuti avastanud maailmade vahel rändamise võime.

Majandusajakirjanik Miriam Beckstein hakkab seda paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul, tasapisi uurima. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osmikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel... Selgub, et Miriami ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed üsnagi maffiaperekonna stiilis. Klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides ning klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud maailmade vahel rändamise võime abil.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna paralleelreaalsuse hiliskeskaega igasuguseid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga kõrgtehnoloogiliste turvasüsteemidega varustatud, telerid, muusikakeskused, sülearvutid on sealses maailmas teatud ringkondades vägagi levinud. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja seal hiliskeskaegses Gruinmarkti kuningriigis kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida – sellest siis ka kõik rikkused. Kuid see on vaid Miriami avastuste ja seikluste algus – miski pole tolles intriigidest pulbitsevas kuningriigis nii, nagu esmapilgul paistab. Peatselt selgub, et ka paralleelmaailmu on rohkem kui kaks...

Auhinnatud menukirjanik tuleb Eestisse

Kuigi 18. oktoobril 1964. aastal Inglismaal Leedsis sündinud ja praegu Šotimaa pealinnas Edinburghis elav farmatseudiharidusega briti ulmekirjanik Charles David George Stross debüteeris ulmes juba 1987. aastal, saabus suurem tuntus ja esimesed tipptekstid tema sulest alles 2001. aastal. Kirjanik on avaldanud ligi 20 romaani, kaks jutukogu ning umbkaudu poolsada novelli, jutustust ja lühiromaani. Ka kirjandusauhindu on tema riiulil juba üksjagu – Stross on võitnud kaks ulmekirjanduse prestiižikamat Hugo auhinda, kaks ulmeasjatundjate ajakirja Locus auhinda, libertaanliku ulme Prometheuse auhinna, alternatiivajaloolise ulme Sidewise-preemia ning seda loetelu võiks veelgi jätkata.

Ka Eesti ulmeauhindu Stalkereid on Strossi kodus kaks. Siin tutvustatav teos on tegelikult juba kolmas eestikeelne Strossi raamat. Kirjastus Fantaasia on varem välja andnud Charles Strossi auhinnatuima ja ilmselt seni tähtsaima teaduslik-fantastilise romaani «Accelerando» (Tartu 2009) ning Isaac Asimovi «Igaviku lõpu» uusversiooniks nimetatud lühiromaani «Palimpsest» (Tartu 2011), viimasest leiab ka siinkirjutaja põhjalikuma ülevaate kirjaniku elust ja loomingust «Charles Strossi kirjanduslikud kihistused». Strossi lühijutte on avaldatud ulmealmanahhide seerias «Täheaeg». Peatselt avaneb aga kõigil huvilistel endil võimalus Strossi näha, kuna kirjanik on üks kuulsamaid väliskülalisi selleaastasel Tallinna kirjandusfestivalil Head Read, mis toimub 29. maist 2. juunini.

Strossi kirevat ja lõppenud kümnendil ka väga produktiivset loomingut on üsna raske lahterdada. Moodsale menukirjanikule kohaselt on ta kirjutanud tekste paljudes alažanrites: tema sulest on ilmunud küberpunki, kosmoseoopereid, tehnoloogilist singulaarsust käsitlevaid teoseid, lähituleviku poliitilisi ja majandusprobleeme lahkavaid poleemilisi romaane, alternatiivajaloo ja fantaasiakirjanduse piirimaile jäävaid hoogsaid seikluslugusid (nagu kõnealune raamatusari), aga ka õudusklassik H. P. Lovecrafti loomingut pilavaid ja sellele austust avaldavaid tekste.

Maffiaprintsessist Paul Krugmani õpilaseks

Eelnevast paralleelmaailma ja vürstisoo kirjeldusest meenub kogenud ulmelugejale kindlasti Roger Zelazny «Amberi» sari, mille 10 köidet aastail 1999–2012 kirjastuste Varrak ja Fantaasia vahendusel eesti keeles ilmusid, ning «Amberit» on oma suurima inspiratsiooniallikana maininud ka Stross ise. Neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailmade vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on «Vürstkaupmeeste» sari selgelt 21. sajandi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Nagu juba öeldud, ei piirdu «Vürstkaupmeeste» saaga ühe paralleelmaailma kujutamisega: peatselt avastab Miriam juhuslikult, et sealsamas Uus-Inglismaal asub kolmas ning üsna aurupungilik paralleelmaailm, mis on arengutasemelt kuskil 19. sajandi lõpus, ning just seal otsustab tsükli kangelanna ennast sisse seada, et oma isiklik varandus teenida. «Vürstkaupmeeste» tsüklit võib vaadelda ka kui omamoodi kapitalismi käsiraamatut ja majandusõpikut, Miriam peab koos abilistega välja mõtlema, mis kaupu millisest maailmast millisesse transportides on vastavas paigas selle arengutaset arvestades võimalik käima panna kõige kasumlikum äri ning seeläbi teenida endale kapital, et saavutada sõltumatus maffiaklannist ja pääseda sundabielust nõrgamõistusliku printsiga. Just seda Strossi romaanide majandusteaduse praktilist külge on kiitnud ka siinmail palju vastuolulist tuntust kogunud Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman.

Kui tsükli tõlkija Juhan Habicht mõne aasta eest sarja esimest romaani arvustades avaldas tunnustust kirjanikule teose mõistliku mahu puhul, viidates sellele, et liigagi palju tänapäevaseid fantaasia- ja SF-raamatuid on liigset sõnavahtu täis 700-leheküljelised tellised, siis paradoksaalsel kombel pidi ka see teos algselt just sellises mahus tulema. Stross kirjutas nimelt sarja esimesed kaks romaani tegelikult ühe käsikirjana ning neid lugedes võib igaüks veenduda, et tegu ongi ühe tervikliku, kuid kahes köites ilmunud romaaniga, mis vaid kirjastuse soovil õhemateks köideteks lammutati. Esimese raamatu tegevusliinid ja kangelaste areng jätkuvad teises köites ning tõeline kulminatsioon jõuabki kätte alles tolle raamatu lõpuks. Kuigi sarja järgmised osad on juba kirjutatud eraldi, õhema romaani formaati silmas pidades, otsustasid briti kirjastajad siiski autorile vastu tulla ning sel aastal ilmub sari Inglismaal just kolmes mahukas köites.

Originaalis Ameerikas ilmununa kuuluvad tsüklisse romaanid «Pereäri» («The Family Trade»; 2004), «Peidus perekond» («The Hidden Family»; 2005), «Korporatiivne klann» («The Clan Corporate»; 2006), «Kaupmeeste sõda» («The Merchants’ War»; 2007), «Revolutsiooniäri» («The Revolution Business»; 2009) ning «Lippude vahetus» («The Trade of Queens»; 2010). Hiljuti teatas ­Stross, et on sõlminud kirjastajatega lepingu ka järgmise samas maailmas aset leidva triloogia kirjutamiseks.

«Vürstkaupmeeste» tsükli suureks plussiks on see, et iga uus köide avab lugejale tuntud tegelasi uuest ja ootamatust küljest, paljastab maffiaklanni seni varju jäänud fraktsioonidevahelisi sisevõitlusi ning enamasti tuuakse lugeja ette ka uus paralleelmaailm, olgu selleks siis aurupungilik Uus-Inglismaa või postapokalüptiline radioaktiivne tühermaa. Etteruttavalt võib öelda, et tsükli lõpu poole kõrguvad USA idaranniku kohal juba ka tuumaseened – paralleelmaailmade vahel liikudes pole ju teab mis keeruline minna sellisesse kohta, kus teises maailmas asub salajane tuumapommide hoidla ning sealt laost endale igaks juhuks mõned pommid eraldada. Lisaks alternatiivajaloolisele poliitpõnevikule, majandus­õpikule ning «mõõga ja mantli» seiklusele on see tsükkel korraga ka spioonilugu ja maffiasaaga. Kriitika on nimetanud seda sarja fantaasiakirjanduse «Ristiisaks» või fantasyžanri Robert Ludlumi vaimus paranoiapõnevikuks ning nende hinnangutega jääb üle vaid nõustuda.

Kahjuks kannatab eestikeelse versiooni kaanepilt meie kirjastustes ja kaanepiltide autorite seas nii laialt levinud sündroomi käes, mida võiks nimetada hirmuks meelelahutuse ees. Olgu originaali kaanepilt nii seikluslik ja värvikas kui tahes, eesti lugeja jaoks pakendatakse raamat suure tõenäosusega ikka ontlikku, igavasse ja kergesti meelest ununevasse vormi. Kaanepilt vastab seejuures suure tõenäosusega määratlustele «stiilne» ja «maitsekas», kuid mingil juhul ei tohi see poes potentsiaalsele ostjale aimu anda, et nende kaante vahel peidab ennast üks äraütlemata põnev, sündmusterohke ja fantaasiarikas seikluslugu. Tipptasemel ajaviitekirjandust Eestis küll ju avaldatakse, aga pakendamise järgi jääb mulje, et kirjastajail on seda kuidagi piinlik teha, mistap püütaksegi seda igasuguse ornamentika ja sümbolpiltidega varjata.

Head Read

Kirjandusfestivali Head Read väliskülaliste nimekiri on taas põnev. Suurbritanniat esindavad peale ulmekirjanik Charles Strossi ajaloolane Keith Lowe, näitleja ja proosakirjanik Sarah Winman ning luuletaja ja proosakirjanik John Burnside. Lisaks on külaliste seas Marina Stepnova (Venemaa), Juha Vuorinen (Soome), Anders de la Motte (Rootsi), Paolo Nori (Itaalia), Jennifer Johnston (Iirimaa), Andrei Hadanovitš (Valgevene), festivali juba teist korda külastav Sofi Oksanen (Soome) ja festivali mitteametlik maskott Jason Goodwin (Suurbritannia). Festival toimub 29. maist 2. juunini.

Strossi mõtteid on võimalik kuulata Viru keskuse Rahva Raamatus neljapäeval, 30. mail kl 17 ja pühapäeval, 2. juunil kl 15 Kirjanike Majas. Autoriga vestleb muusik, tõlkija ja kolumnist Mart Kalvet.