Peet Kask: lonkava demokraatia ravi

Illustratsioon: Allikas: The Economist

Ligi pooled kõigist Rahvakogu ettepanekutest käivad valimisseaduse pihta. Ent ajakirja The Economist demokraatiaraporti järgi on meie lonkava demokraatia ja täisdemokraatiate võrdluses suurim vahe inimeste huvi poliitikas osaleda. See seostub eestivenelaste seisundiga ja on juhtlõngaks meie demokraatia defitsiidi seletamiseks.

Ajakiri The Economist avaldab regulaarselt raporteid demokraatia tasemest maailma 165 riigis. Alates 2006. aastast, mil sellega alustati, on Eesti kõigil neljal korral asetatud rühma, mille nimetus on «lonkavad demokraatiad» (inglise keeles flawed democracies). See on paremuselt teine rühm täisdemokraatiate järel. Raport põhineb ekspertide hinnangutel ja arvamusküsitluste tulemustel – vastustel 60 küsimusele viies kategoorias.

Eesti koht on olnud Ida-Euroopa kontekstis kaunis hea (Tšehhi ja Sloveenia järel kolmas), ehkki skoor on olnud kergelt kahaneva tendentsiga: 7,74 punktilt 2006. aastal 7,61 punktile 2011. aastal. (Maksimum­skoor on 10,0; parim skoor on Norral 9,8.)

Veel aasta tagasi tundus, et Eesti asend lonkavate demokraatiate hulgas ei häiri Eesti inimest kuigi palju. Reformierakonna rahastamisskandaal, «Harta 12» ning Rahvakogu loomine tõid aga demokraatia lonkamise teema tuliselt päevakorrale, ehkki Eestis on kasutusel teistsugune termin – «demokraatia defitsiit».

Minu arvates panid sellele läbimurdele aluse Eesti ajakirjanikud juba hulk aega enne Silver Meikari ülestunnistusi, aastavahetuse 2010/2011 paiku, mil nad kättemaksuks valitsuse allikakaitseseaduse eelnõule oma varasema valitsust hellitava suhtumise neutraalseks muutsid.

Igatahes on lonkava demokraatia ravimine käima läinud. Ligi pooled kõigist Rahvakogu algsetest ettepanekutest (631/1347) käivad valimisseaduse pihta. Valimisseaduse kriitikud leiavad, et valimisseadus annab erakonna juhtidele liiga palju mõjujõudu kandidaatide ülesseadmise küsimustes. Üleriigilistest nimekirjadest loobudes saaksime seda mõjujõudu tuntavalt vähendada. Teiseks, valijad tunnevad end petetuna, kui valimistel vähem hääli saanud kandidaat parlamenti pääseb ning enam hääli kogunud kandidaat välja jääb. Kolmandaks, valimiskünnist alandades saaksime parlamenti rohkem erakondi, mis võiks ehk ka võimu vaheldumisele kaasa aidata.

Selles arutluskäigus on loogikat. Valimisseadus võiks tõepoolest palju lihtsam olla. Mitmed ette pandud sammud on mõistlikud ja need võiks kahju kartmata ellu viia. Kahtlustan vaid, et me nende sammude toel lonkavate demokraatiate rühmast välja ei jõua. Ükskõik kui radikaalne valimisseaduse muudatus ei kõrvaldaks meie praegust peavaluallikat. Võim ei vaheldu, needsamad erakonnad ja poliitikud valitakse ikka ja jälle tagasi. Isegi jämedad eksimused, ülbus ja vassimine antakse valimiste päeval andeks – selline oleks lühikirjeldus nähtustest, mis meie inimest nüüd häirima on hakanud.

Argument, et Eesti seadused annavad erakonnajuhtidele liiga palju võimu, on eksitav. Erakondade siseasjade vastu ei tunne erilist huvi ei valimiste rahvusvahelised vaatlejad ega demokraatia indekseerijad. Kui muud demokraatia mehhanismid toimivad, siis on iga erakonna elulistes huvides ise oma kandidaadid valijate meelepärases järjekorras välja käia ning valijatele ka oma erakonna siseelust tsiviliseeritud mulje jätta. Meie demokraatia probleemid on hoopis mujal kui erakonnajuhtide liiga suur mõjuvõim.

Tuleme nüüd The Economisti raporti juurde tagasi ja vaatame, milliseid probleeme on briti eksperdid Eesti demokraatia juures täheldatud. Ekspertide küsimused on väga hoolikalt valitud, peegeldades mitmekülgselt tänapäevast liberaalse demokraatia kontseptsiooni. 60 küsimust on jaotatud viide kategooriasse.

Lugejat huvitavad ehk need küsimused, mille alusel Eesti demokraatia skoorist mahaarvamisi on tehtud. Indekseerimiseks kasutatud küsimused on raportis ilusti ära toodud, valdkondade kaupa on hinded teada, kuid küsimuste kaupa kahjuks tulemusi avaldatud pole. Olen noppinud kümmekond küsimust, mis minu enda hinnangul Eesti punktisummat vähendavad. Ärksama lugeja tarvis, kes tahaks ehk ise raportit uurida, märgin ära ka küsimuste järjekorranumbrid raportis.

11. Kas avaliku sektori ametipostid on kättesaadavad kõigile kodanikele või on rühmi või piirkondi, kellele need on praktikas kättesaamatud?

19. Kas on piisavalt mehhanisme ja institutsioone selleks, et valitsus annaks valijatele aru ka valimistevahelisel ajal?

21. Mil määral on inimeste arvates nende elu nende endi kontrolli all?

27. Milline on valimistel osalemise protsent (suhtarvuna kogu valimisealisest elanikkonnast)? Vaja oleks üle 70 protsendi.

28. Kas rahvuslikel, religioossetel jt vähemustel on piisavalt autonoomiat ja kaalu poliitilises protsessis?

31. Milline on elanike osakaal, kes on huvitatud poliitikast? Vaja oleks üle 60 protsendi.

32. Milline on elanike osakaal, kes on valmis osalema rahumeelsetes demonstratsioonides? Vaja oleks üle 40 protsendi.

34. Milline on elanike osakaal, kes jälgib uudiseid iga päev? Vaja oleks üle 50 protsendi.

35. Kas valitsus teeb pingutusi toetamaks rahva osalust poliitikas? Eriti arvesta valitsuse pingutusi diasporaa osalemiseks valimistel.

39. Milline on elanike osakaal, kes eelistaksid, et poliitilisi otsuseid langetaksid eksperdid? Peaks jääma alla 50 protsendi.

60. Mil määral kasutab valitsus esilekerkinud ohtusid ja ähvardusi kodanikuvabaduste piiramiseks?

Viis loetletud üheteistkümnest küsimusest on otseselt seotud eestivenelaste seisundiga. Siin on ka juhtlõng meie demokraatia defitsiidi seletamiseks. Tegelikult ei avasta me midagi uut. Nn Vene kaart on alati enne valimisi välja käidud ning aeg-ajalt ka valimiste vaheajal. Sellel on alati ka tugev mõju olnud.

Eriti vanemad inimesed, kellel on isiklik kogemus 1940. aastate küüditamistest, tapmistest, vägivallatsemisest – kui teemaks tõuseb venelane, siis lülitub ajutegevus teise olekusse. Selles olekus ei taha inimene midagi kuulda eestivenelaste kaasamisest poliitilises protsessis. Ratsionaalsetele argumentidele ollakse kurdid. Kõik muu taandub teisejärguliseks. Valitsusliikmete ülbus, vassimine ja valetamine («ämma raha») moondub väikeseks «koeruseks» (Raul Rebane, PM 22.02). Ahto Lobjakas kirjeldab meie probleemi lausega: «Seni kuni Eestit defineerib rahvuskonflikt, mitte kodanike heaolu, on rikkuse kasv, solidaarsus, demokraatlik legitiimsus ja kõik muu põhjamaine paremal juhul kõrvaltoime, juhuslik nähtus.» (PM 1.03)

Suurelt jaolt on meie praegune demokraatia defitsiit hind, mida maksame eestivenelaste eemalehoidmise eest poliitilisest protsessist. Puhas demokraatia ilma eestivenelasi poliitikasse kaasamata – see on illusioon. Üks eesti päritolu USA üliõpilane tahtis 1994. aastal kirjutada doktoritööd rahvuslikust demokraatiast Eesti näitel. Tema juhendaja oli asjatundlik sovetoloog, kellele termin «rahvuslik demokraatia» kohe kuidagi ei meeldinud. Professor kostis, et kuni venelased end Eestis kindlalt ei tunne, seni ei saa ka eestlased end kindlalt tunda. Doktorandile lõppes lugu sellega, et ta kirjutas oma dissertatsiooni teise juhendaja juures ja teisel teemal.

Eesti riigil nii lihtsat lahendust võtta ei ole. Eesti lonkav demokraatia ja eestivenelaste kaasamine poliitikasse on teemad, mille eest põgeneda pole kuhugi.

Liberaalse demokraatia alustalasid on tees, et kaasamine on vähem ohtlik kui kaasamata jätmine. Eri aegadel on see tees käinud mitteaadlike, töölisklassi, mustanahaliste, muu-usklike ning igat liiki vähemuste kohta. Selle põhimõtte rakendamine eestivenelastele on Eestile üle jõu käinud. Eestivenelased on poliitilisest protsessist eemal hoitud. See on liiga ohtlik tundunud.

Käimasolevad arengud Rahvakogus annavad demokraatia indeksile ilmselt positiivse panuse – meil on edulootus näiteks küsimuste 19, 21, 31 ja 34 puhul. Samas on suunitlus kitsavõitu – võiks öelda, et need on pigem katsed «rahvusliku demokraatia» edendamiseks kui meie demokraatia igakülgseks ravimiseks. Heal juhul saadab valija upsakaks läinud poliitikud järgmistel valimistel opositsiooni ning valitsus hakkab rohkem käest kätte käima.

Selleks et eestlased oma demokraatiaga enam rahul oleksid, pole ehk muudatust eestivenelastega käitumises vajagi? Võimalik, et rahulolu mingiks ajaks paranebki, aga see tee pole nii sile, kui paistab. Kuni me ei respekteeri kõiki demokraatia reegleid ja nõudeid, seni on demokraatia toimimise uus ummik sisse programmeeritud.

Milliseid samme oleks vaja, et eestivenelaste kaasamise teema paigast hakkaks liikuma? Kõigepealt peaksime end harjutama mõttega, et küsimused, mis puudutavad eelkõige eestivenelasi, saaksid otsustatud neid endid kaasates, nendega kokku leppides. Eestivenelaste praegune igapäevamure on see, et nende laste üldine kooliõppe kvaliteet ei langeks käimasolevate õppekeele reformide tulemusel.

Kõige optimistlikum stsenaarium, mida oskan ette kujutada, on sellise koalitsiooni teke järgmiste parlamendivalimiste järel, mis lõpetab külvivolinike tegevuse hariduspõllul ja hakkab ilma igasuguste haigete reformideta keelt õpetama (Andrei Hvostov, EE 7.02, Jelena Petuhhova, EE 22.03). Tundub roosamanna-jutt muidugi. Aga kes teab – läbimurded demokraatia arengus tulevadki enamjaolt täiesti ootamatult.

Just äsja ilmus The Economisti demokraatia indeksi raport 2012. aasta kohta. Eesti skoor jäi möödunud aastaga võrreldes samaks.