FOTO: Corbis/Scanpix

Enne laborisse sisenemist kuuleme kummalisi helisid. Minu valmisolek pidada seda rikkis arvuti või mõne keeruka masina põrinaks paljastab halastamatult võõrandumise esivanemate maailmast. See minu jaoks võõras heli oli veel mõni inimpõlv tagasi üks Eesti maarahva tavalisemaid suigutajaid. Need on kilgid.


Tähtvere laboris, kus askeldab Tartu Ülikooli külalisprofessor Indrikis Krams, on neid siristavaid putukaid kümneid, kui mitte sadu. Nad ei ole peitunud ahju taha, nagu vanasti talutaredes, vaid sibavad ringi pehkinud oksi täis «kasvanduskastides». Mõned neist on ühekaupa asetatud madalatesse, hoolikalt märgistatud salatikarpidesse, kust Indrikis Krams koos veetleva abilisega need ühekaupa välja võtab ja kitsasse plasttorusse torkab, milles mõõdab putukate ainevahetuse kiirust.

Mõned neist on Kramsi sõnu kasutades «avantüristlikud», teised «analüütilised», sõltuvalt sellest, kui julgelt ja agaralt uut keskkonda uudistama asuvad. Põhijoontes vaadates ei erine kilkide iseloomud ja käitumine eriti sellest, mida ilmutavad näiteks kahejalgsed automehed, tõdeb Krams: mõni kihutab uljalt, teine veereb ettevaatlikult ja kiirusepiirangustki aeglasemalt.

«Seda bioloogid teevadki: nad uurivad bioloogilist varieeruvust,» räägib Daugavpilsi ülikooli vanemteadur Krams. «Varem vaatasime ainult füsioloogilisi erinevusi ja keegi ei pööranud suuremat tähelepanu käitumisele, sellele, mida nimetame temperamendiks või iseloomuks. Nüüd on selge, et need jooned on olulised, päritavad ja evolutsioonilise valiku objektid.»

Selle nurga alt vaadates ei ole vahet, kas bioloogi uurimisobjektiks on putukad või inimesed, kas uuritavaks käitumiseks on riskivalmidus või partneri valik. Kehad kõnelevad ühtemoodi, olgugi üks neist kõvas kitiinkestas ja teine Armani ülikonnas. «Me olemegi pelgalt loomad,» ütleb vestlusega liitunud Turu ülikooli teadlane Markus Rantala.

Rantala sai oma esimese doktorikraadi putukate sugulise valiku uurimise eest. Nii tema kui Krams on tegelenud lindudega – mis tõi nad ka Tartusse, kus nad on teinud tihedat koostööd siinsete loomaökoloogidega, eeskätt tänavuse riigi teaduspreemia laureaadi, professor Peeter Hõrakuga. Plaan on asuda uurima kalu.

«Soovisin uurida sugulist valikut inimestel samal moel, nagu olen seda uurinud putukatel ja teistel loomadel. Ma ei näe seal suurt vahet,» märgib Rantala.

Viimasel paaril aastal ongi Rantala, Kramsi ja nende kolleegide ühistöös ilmunud hulk artikleid, mis vaatlevad, kas ja kuidas mujal loomariigis kinnituste leidnud sugulise valiku mehhanismid kehtivad ka meie, seitsmemiljardilise populatsiooniga globaalse levikuga inimliigi puhul. Rantala andis eelmisel nädalal üle oma teise doktoriväitekirja ning saab selle eduka kaitsmise järel Põhjamaade ainsaks kraadiga evolutsioonipsühholoogiks. Tema väitekirja teema on ilu evolutsioonipsühholoogia. «Mulle pakub huvi parasiitide ja haigustekitajate kaudne mõju partnerivalikule,» ütleb Rantala.

Rantala ei lähene ilule esteetika vaatenurgast. Pigem otsib ta vastust küsimusele «miks?». Millest ilu räägib? Mis on selle eesmärk? Ja vahendid?

Tulemused viitavad, et ilu ei ole mitte ainult vaataja silmades, vaid kõigis tema meeleelundites, geenides, immuunsüsteemis ja nende suhtes ümbritseva keskkonnaga. Maitsehinnangute tagant kooruvad välja meie käitumist juhtivad sügavamad evolutsioonilised mehhanismid.

Kiretus keeles rääkides on «ilu» on lihtsalt termin, mille saab omistada suhteliselt rohkem ligitõmbavatele sootunnustele. Paabulinnu saba, ogaliku pulmarüü, põderpõrnika sarved. Suguline valik on üks ­Charles Darwini evolutsiooniteooria tugisambaid, selgitades nõnda tunnuseid, mis ei abista isendit ellujäämisel (pigem isegi takistavad), ent suurendavad paljunemise edukust.

«Tavaliselt inimesed ei usu, et suguline valik käib ka inimeste kohta, kuid meid vaadates näeme, et inimesed on seksuaalselt väga dimorfsed, meeste ja naiste vahel on näo ja keha kujus suured erinevused,» selgitab Rantala. «Need on tõenäoliselt põhjustanud suguline valik. Kui vaatame meie lähimaid sugulasi šimpanse, siis nende puhul me sellist erinevust sugude vahel ei näe.»

Kuid see ei anna ikkagi vastust küsimusele «miks?». Miks peaks emaslind eelistama seda isast, kelle saba on uhkem?

Evolutsioon on halastamatu, valed valikud lõpevad geeniliini või terve liigi väljasuremisega, seega peab igal otsusel olema hea põhjendus. Seda põhjendust ongi bioloogid otsinud ning pakkunud välja mitu hüpoteesi. Võib-olla näitab uhke saba tugevaid geene, võib-olla suutlikkust hankida enesele piisavalt toitu. Võib-olla head tervist – eelmisel aastal tudengite teadustööde võistluse peaauhinna võitnud Tuul Sepp näitas, et rohevintide kirgas sulestik viitab nende võimele end paremini kudesid lõhkuvate hapnikuosakeste eest kaitsta.

Üks sellega seonduv hüpotees seostab isaste kelkivat välimust nende immuunsüsteemiga. Säravama rüü saamiseks peavad isased organismis tõstma meessuguhormooni testosterooni taset. Paraku on testosteroonil samal ajal immuunsüsteemi pärssiv toime ning organism peab maksma lõivu – kui tahad uhkem välja näha, pead leppima väiksema vastupanuvõimega haigustele ja parasiitidele. Selle hüpoteesi kohaselt demonstreerivad isased kirkama rüüga, et on muidu tervemad ja nende immuunsüsteem saab sellist pillamist endale lubada.

«Me kasutame organismide immunoloogilisi vastuseid, et mõista, millises seisundis need organismid on,» selgitab Krams, kes defineerib oma teadusvaldkonna immuunökoloogiaks. See tähendab uurimist, kuidas keskkonnatingimused mõjutavad immuunsust ja selle kaudu paljusid teisi olulisi omadusi, nagu paljunemist, toidu leidmist ja röövloomade vältimist.

«Hea tervise korral saab teha uskumatuid asju, matkata läbi mandrite või tõusta kõrgeimate mägede tippu,» ütleb Krams. «Kui tervis pole korras, tekivad kohe teatud piirangud.» Ja hea tervise aluseks on tugev immuunsüsteem, mis võimaldab selle arvelt kohati ka lõivu maksta.

Rantala ja Krams olid esimesed, kes püüdsid sama seose kehtimist kontrollida ka inimeste puhul. Katses, mille tulemused ilmusid eelmisel aastal ajakirjas Nature Communications, lasid nad Daugavpilsi ülikooli tudengineidudel hinnata sama kooli poiste ligitõmbavust. Poiste immuunsüsteemi tugevuse mõõtmiseks vaktsineeriti neid B-hepatiidi vastu ja loendati kuu möödudes veres tekkinud antikehi. Mida tugevam immuunsüsteem, seda rohkem antikehi.

Tulemusi võrreldes ilmneski tugev seos naistelt saadud hinnangu ja immuunvastuse tugevuse vahel. Kuid mitte ainult. Ka testosteroonitase oli neil kõrgem. Seega, ei mingit lõivumaksmist?

«See hüpotees arendati välja liikide jaoks, kellel on paaritumishooaeg,» põhjendab Rantala. «Paaritumishooajal ajavad isased testosteroonitaseme väga kõrgeks, mis ilmselt kõrgendab stressihormooni taset ja lõhub immuunsüsteemi. Kuid inimesel on kogu aeg paaritumishooaeg ja kogu aeg ei saa testosterooni hoida tasemel, mida ei ole pikaajaliselt võimalik säilitada.»

«Seega on võimalik, et mehed kohandasid oma testosteroonitaseme optimaalse tasemeni, mida nad suutsid hoida,» arutleb Rantala. «Seetõttu leidsime, et tugevama immuunsusega meestel on kõrgem testosteroonitase.»

Uhkemad sootunnused, millega osa mehi tänu kõrgemale testosteroonile kiidelda sai, väljenduvad peamiselt mehelikumates näojoontes. Rantala sulandas kokku Läti valimi kaheksast kõige madalama ja kõige kõrgema keskmise hinde saanud meeste näost. «See näeb välja nagu mees, kes harrastab sporti,» osutab ta teisele pildile, «ja see nagu mees, kes vaatab sporti.»

«Neid omadusi, mis naistele meeldivad, mõjutab testosteroon,» tõdeb ta. «Teatud jooned näo struktuuris signaliseerivad immuunsust.»

Hea uudis kõigile meestele on see, et välimust saab muuta atraktiivsemaks, see tähendab mehelikumaks. «Saan seda oma kümne aasta taguse pildiga lihtsalt tõestada,» sõnab Rantala, tuues esile vahepealse otsuse muuta elustiili. «Praegu on mul palju mehelikum näostruktuur.»

Tema saladus? Ikka need igihaljad tervislik toitumine ja treening. «Nõrga immuunsüsteemi korral kohandad testosteroonihulga enda jaoks optimaalsele tasemele,» märgib ta. «Kui toitumise ja treeningu abil tervist parandada, tugevdad ka immuunsust ja suudad hoida testosterooni kõrgemal tasemel.»

Sama meelt tundub olevat ka Krams, kes sätib igal aastal ühe Tartus-käigu kindlasti siinse suusamaratoni ajaks ning tunneb suurt heameelt, et teistel aegadel ootavad teda Tähtvere laborist otse üle tee suurepärased suusarajad. «Sel aastal tegin oma hiliseima suusasõidu rekordi,» rõõmustas ta.

Kuid meeste ligitõmbavuse lugu ei ole nii lihtne. Mitte kõik katsed ei ole näidanud, et naistele meeldib tingimata mehelik välimus, samuti ei kipu mehelikkus korreleeruma hea tervisega. «Mehed ei peaks nägema vaeva musklite pumpamisega, sest ligitõmbavust seletavad teised tegurid,» sõnab Rantala.

Jätkates katseid Läti naistega, näitasid teadlased seekord neile pilte pesuväel meestest.

Selgus, et on miski, mis mõjub naistele tugevamalt kui mehelikkus – ehk annab immuunsüsteemi tugevusest kindlama signaali. See on keha rasvaprotsent. Kui rehkendada, siis langeb selle arvele umbes kolmandik atraktiivsusest. Näiteks mehelike näojoonte arvele jääb umbes viiendik.

Seegi on bioloogiliselt seletatav, kuna ladestuv rasvkude tekitab kehas kuluka põletikureaktsiooni.

Samalaadne naiste veetlevuse kohta läbi viidud uuring ei näidanud Rantala sõnul mingit seost B-hepatiidi immuunvastuse ja meeste hinnangu vahel. Küll oli seos rasvaprotsendi ja veetlevuse vahel, ent mitte lineaarne – meestele meeldisid enim normipärase kehamassiindeksiga naised, mitte kõhnemad ega paksemad. Mehed on kohandunud tajuma signaale viljakuse kohta, oletavad teadlased. Vähemasti see immuunsüsteemi komponent, mida mõõtsid Rantala ja Krams, ei osutunud selle juures oluliseks.

Üks omadus, mis veetlevust aga alati ja kindlasti kahandas, oli stressihormooni kortisooli kõrge tase veres. «Kellelegi ei meeldi kortisool,» tõdes Krams. Kortisool rikub välimust, näiteks põhjustab aknet, ent häirib ka organismi sisemisi funktsioone, sealhulgas immuunsüsteemi tööd. Ja teised tajuvad seda.

«Võib-olla on see põhjus, miks Läti on maailmas esirinnas lahutuste arvu poolest,» oletab Krams. «Meil on palju stressi ning kui mehed ja naised on stressis, kaotavad nad teineteise vastu huvi.»

Keskkonna mõju tuleb esile eeskätt siis, kui keskkond on halb, toob Krams välja. Seda tõestas ka uuring, kus Rantala, Krams ja kolleegid vaatasid meeldivuste kõveraid maailma eri riikides.

Seal, kus elu oli raske ja haigusi palju, näiteks Kamerunis või Venemaal, kerkis korrelatsioonisirge märksa järsemalt ehk naised eelistasid tunduvalt enam mehelikuma välimusega mehi. Neis ühiskondades on lööki jämeda kaela ja agressiivse olekuga meestel, samuti on tähtsad jõukusele viitavad välised tunnused kuldkettidest uhkete autodeni.

Heaoluriikides, nagu Soome, oli sirge tõus laugem ehk rohkem hinnati ka naiselikumaid mehi. «Küllap eelistaksid ka Kameruni naised feminiinsemaid mehi, kuid nende elu on teistsugune, tingimused on teistsugused,» nendib Krams.

Rantala räägib, kuidas ostis kord Koreas omale kalli kuldkäekella ning tagasi Soome minnes oli naiste reaktsiooniks hoopis palve see ära peita – nad väärtustasid teistsuguseid signaale. (Rantala pisikesel erkpunase kaanega sülearvutil uhkeldab aga Ferrari märk.)

Siiski pole kogu meie atraktiivsus meie endi kätes, oma rolli mängivad ka geenid. Täpsemalt vaatlesid teadlased – nüüd taas meeste juurde tagasi tulles – geenide kompleksi nimega MHC, mille põhilised ülesanded on seotud immuunsüsteemiga. «Head geenid ei pruugi olla kindlad geenid,» rõhutab Rantala. Olulisemaks osutub hoopis heterosügootsus ehk olukord, kus genoomis on samast geenist on kaks varianti, üks emalt, teine isalt (vastandina võimalusele, kus mõlemad variandid on ühesugused). See suurendab võimalike toodetavate antikehade repertuaari ja seeläbi laiendab võimalusi kaitsta end haigustekitajate vastu. Nende geenide osas heterosügootsed mehed said testides läbivalt kõrgemaid hindeid.

«Heterosügootsusel on mõju rasvaprotsendile ja sel on mõju immuunsüsteemi tegevusele,» toob Rantala välja seoste ahela.

Silmad on siiski vaid üks meel, mille kaudu vastassugupool seda infot saab. Rantala ja Krams on samuti avaldamas ja plaanimas uuringuid, et leida teisi signaale immuunsüsteemi omaduste kohta. Näiteks hääles peituvaid. Kõige paremini räägivad geenierinevustest aga lõhna- ja maitsemeel.

«Feromoone uurinud inimesed on tähele pannud, et naistel on palju rohkem feromoone tekitavaid elundeid kui ühelgi teisel seni uuritud loomaliigil,» räägib Rantala. «Üks paremaid kohti feromoonide saamiseks on sülg. Suudlus on parim viis geneetilise sobivuse kontrollimiseks.»

«On öeldud, et lõhnad on ligitõmbavuses tugevaim faktor,» lisab ta. «Kui see ei sobi, ei suuda ükski teine tegur seda kompenseerida. Olen neis eksperimentides osalenud, see ei ole nii, et keegi on pisut rohkem meele järgi. Kui leiad kellegi geneetiliselt sobiva, on vahe tohutu.»

Tõendeid selle kohta, et partnerivaliku mehhanismid on meisse kodeeritud, on piisavalt. «Darwin ütles küll, et ilumeel on tugevalt mõjutatud kultuurist, kuid häda on selles, et ta vaatas ainult seda, mille poolest kultuurid erinevad, mitte nende ühisjooni,» ütleb Rantala.

«Loomulikult on kultuure, mis venitavad kaelu või huuli, võimendades omadusi, mida peetakse veetlevaks. Kuid te ei leia ühtegi kultuuri, kus keegi tahaks oma partneriks haiget või ebasümmeetrilist inimest või mehed eelistaksid abikaasana vana või viljatut naist. Seega on ühisjooni palju, erinevused on ilmselt tingitud kohastumisest keskkonnaga.»