Nähtusele, mis mind juba mõnda aega tõsiselt häirib, pole paremat kirjeldust kui tekst, mis keris eile ette mu Facebooki uudisvoos. «Täitsa p****s retardid» oli kommentaar, millega keegi mulle tundmatu isand jagas uudispealkirja «Merkel kiitis Eesti madalat riigivõlga» (originaalversioonis oli tärnide asemel ropp viide naisterahva suguelundile). Ja meie ühine kontakt lisas: «kle see uudise pealkiri ajab tõesti naerma :D hahaha».
Pole ilmselt mõtet ironiseerida, kas neid kahte morjendab ja naerutab pigem madal riigivõlg või see, et Saksa liider Eestit kiitis. Võib-olla teen liiga, aga ka kogu järgnenud diskussioon jättis kahtluse, et neil mitte ainult ei puudu lihtsaimgi arusaam riigi rahandusest, vaid nad vist ei lugenud ka viidatud uudise teksti. Afektiivsed purtsatused lihtsalt tulid.
Kuigi mina isiklikult annan praeguse võimuliidu tööle hinnangu «üldiselt rahul», pean kriitikat ja opositsiooni konkurentsi hädavajalikuks iga valitsuse elutervele toimimisele. Minu und ei häiri ka võimalus, et mulle meelepärast joont hoidev paremtsenter võib järgmistel valimistel kaotada. See oleks kodanike demokraatlik valik ning ma ei usu, et siinne põhivoolu vasaktsenter võiks teha midagi silmipimestavalt õudset. Eks nad asetaksid mõned rõhud teise kohta, aga tõenäoliselt riigi käsutuses olevate ressursside suurus, eelarve põhistruktuur ja ka eurotsooniga seotud sammud tegelikult eriti ei muutuks.
Masendav on minu jaoks aga see, kuidas järjest enam afektiivsetel purtsatustel põhinev avalik diskussioon nullib nii koalitsiooni kui opositsiooni motivatsiooni oma seisukohti põhjendada. Kui n-ö tavaliste valijate poliitikateemalistes debattides lokkavad lihtsad neljatähelised diagnoosid «hull», «loll» või mõni suguelundit tähistav sõna, siis tundub, et poliitikust on isegi katse midagi selgitada puhas hingeõhu raiskamine. Keegi niikuinii ei viitsi kuulata – ropendajail ja isehakanud psühhiaatreil on vankumatu hinnang juba valmis.
Vasakpoolsed – olgu siis lihtsamad spetsialistid või teinekord isegi professorid – kalduvad seejuures rohkem ropendama. Parempoolsetele meeldivad pigem jõulised ajaloolised viited, nagu kommuks sõimamine. Neid ühendab aga soovimatus teise argumente kuulata.
Arendades sama stiili edasi, võiksid parteid loobuda valimisprogrammide koostamisest. Valija neid ju ei loe. Parteiprogrammi vaatab ainult vastasleer ja ajakirjandus, kes võib liialt lennukat sisulist lubadust veel kümme aastat hiljemgi meenutada. Miks mitte teha valijat selgelt kõnetavaid plakateid, mis kannaksid sinisel taustal üleskutset «Andke hääl tiblade vastu!» ja punasel kahes keeles sõnumit «Tropid Toompealt minema!»?