Üksiküritajaid on inimeste privaatsust rikkumata raske tabada
Juhtkiri: Bostoni potiterroristid
20. aprill 2013, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 2001. aasta 11. septembri rünnakutest kaksiktornidele New Yorgis on selliste rünnakute toimepanijate sarnasus väga nähtav. Pakistani päritolu enesetaputerroristid Londoni metroos 2005. aasta suvel, nigeerlasest noormees lõhkeainet täis aluspükstega Amsterdamist Detroiti suundunud lennukis 2009. aasta detsembris, 2010. aasta kevadel Time Square’il edutult autopommi lõhata üritanud pakistanlasest finantsist, esmaspäeval Bostoni maratonil plahvatuse korraldamises kahtlustatavad tšetšeenid – nende kõigi islamistlik taust toidab ida ja lääne vastandumise narratiivi.
Ilmselt on lähipäevi oodata ka teateid selle kohta, miks need tšetšeeni noormehed sellise teo korda saata otsustasid, kuid oma eesmärgi, nagu kõik terroriaktide korraldajad, on nad juba saavutanud: paanika ja hirm on taas valla päästetud.
USA president Barack Obama teatas pärast Bostoni plahvatust julgeolekumeetmete karmistamisest kogu riigis. Arvata võib, et ka kõigis Euroopa pealinnades analüüsiti sel nädalal siseturvalisuse küsimusi ja lisameetmeid hakatakse rakendama ka siinpool ookeani. On ju kujuteldamatu, et mõni riigipea tihkaks riskida Bostoni rünnakute kopeerija õnnestumisega.
Pommipanijate rahvuslik kuulumine ja päritolumaa annavad aga Moskvale hea trumbi, kui keegi Kremlit Põhja-Kaukaasia poliitika pärast hurjutada võtab. USA omalt poolt hakkab aga kõiki Venemaalt ja selle ümbrusest pärit riiki siseneda soovijaid senisest suurema tähelepanuga kohtlema.
Ükski organisatsioon vastutust esmaspäeval toimunu eest enda kanda pole võtnud. Ilmselt annab siingi täie selguse alles uurimine, kuid on üsna tõenäoline, et noormehed tegutsesidki omapead. See aga muudab olukorra julgeoleku seisukohalt veel komplitseeritumaks. Vägivaldsed rühmitused jäävad kiiresti korrakaitsjatele silma. Need aga, kes internetist leitud juhiste järgi lõhkekeha köögilaual valmis teevad, satuvad politsei silma alla reeglina alles pärast teo kordasaatmist – igaüht, kes poest pudeli või poti ostab, ei saa ülekuulamisele viia.
Võib ju arutleda, millal on tegemist terroristide ja millal lihtlabaste kurjategijatega, kuid see ei muuda põhilist. Esiteks, süütud inimesed hukkuvad või saavad raskelt vigastada, Bostoni rünnakus hukkus kolm inimest, nende seas kaheksa-aastane poiss, 12 inimest kaotasid vähemalt ühe jala, veel kümmekond on endiselt haiglas kriitilises seisundis.
Teiseks tuleb riikidel leida võimatult keeruline kesktee, kus üldsuse turvalisus oleks juba tagatud, kuid inimese privaatsus veel rikkumata. Kolmandaks tähendavad lisaturvameetmed paratamatult uusi kulusid olukorras, kus majanduskriisi järel nii riigid kui suurürituste korraldajad püksirihma pingutavad.
Ometigi tundub, et olukorraga leppimisest pole pääsu, sest niipea kui sõjas terrorismiga näib terrorism taandumislahingut andvat, ründab ta ootamatus kohas uuesti, justkui testides uinuma kippunud valvsust.