:format(webp)/nginx/o/2012/03/07/1001876t1h0fd4.jpg)
Lauri Leesi kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et Iga päev loeme-kuuleme totrat sõna «seadusandja» ning jääb mulje, et riigi kodanike, st meie endi poolt demokraatlikult valitud parlamendisaadikute keskel luusib ringi keegi Seadusandja-nimeline inimsööja-Moolok.
Iga päev loeme-kuuleme totrat sõna «seadusandja» serveerituna igat liiki soustiga: seadusandja tahtel, seadusandja soovil, seadusandja nägemuses, seadusandja silmis-kõrvus-suus jm. Jääb mulje, et riigi kodanike, st meie endi poolt demokraatlikult valitud parlamendisaadikute keskel luusib ringi keegi Seadusandja-nimeline inimsööja-Moolok, kellele peab aeg-ajalt ärasöömiseks ohverdama mehi, naisi, noorukeid ja lapsi.
4. aprillil kohtusid Tallinna koolijuhid omakeskis, ja nagu sellistel puhkudel kombeks, lõbustati meid etteastetega. Seekord esinesid meile haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis ja nõunik Piret Sapp. Pärast mõlema kõrge ametniku sujuvat juttu sellest, kuivõrd libedalt meil praeguse ministri tarmukal juhtimisel hariduse vallas läheb, algas küsimuste voor. Minu küsimusele, miks ministeerium õpetajate palkadeks mõeldud raha haridustoetuseks nimetab, sain vastuseks, et selline olevat seadusandja tahe ning nemad ei saa siin ei A-d ega O-d enam muuta.
Püha müristus! Kujutasin seni ette, et uue haridusseaduse paneb algselt kirja ministeeriumi ametnik või ametnike kolleegium, siis toimetatakse see poolfabrikaat Toompeale, kus seda siit ja sealt retušeeritakse ja siis suures saalis nn teerulliga seaduseks vorbitakse. Seejärel rändab see dokument Kadriorgu, kus ta tavakohaselt presidendilt pikema jututa teatud kuupäevaks signatuuri alla saab. Sellisel juhul pole ju nimetatud käkerdise autoriks üldsegi mitte seadusandja (alias riigikogu 101 saadikut), vaid teksti algselt kirja pannud haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistid! Veelgi ketserlikum mõte läbis mu pea, kui olin juba koduteel: kas ei esinenud täna Tallinna koolijuhtidele hoopis kaks lihast ja luust seadusandjat?
Mõni nädal tagasi sain SA Innovest järgmise kirja:
«Alates käesolevast õppeaastast salvestatakse kõikide riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite suulised osad. Suuliste osade salvestamise eest koolis vastutab eksamikomisjon. Eksamite suuliste osade salvestamiseks palume kasutada digitaalseid salvestusseadmeid. Riigieksamite ja eesti keel teise keelena põhikooli lõpueksami suuliste osade salvestised palume üles laadida 2 päeva jooksul pärast viimase suulise osa grupi lõpetamist antud eksamiaines. [---]. Põhikooli lõpueksamitööde salvestisi, mis ei kuulu üleriigilisse valimisse, säilitatakse koolis kolm aastat. Lugupidamisega Andres Ääremaa, SA Innove, testide korralduskeskuse juhataja.»
Pole ju mingit mõtet Andres Ääremaalt või tema ülemuselt küsida, kelle ajus taoline tobe otsus sündis, sest vastus oleks tõenäoliselt sama, mida kuulsime Kalle Kütise suust: «Selline on seadusandja tahe!»
Ah et mis asi see SA Innove õigupoolest on? Vastan nii: eks ta ole laias laastus sama, mida me hiljaaegu riiklikuks eksamikeskuseks nimetasime. Praegu kannab samas hoones ja enam-vähem samade asjadega tegelev kollektiiv uhket nime elukestva õppe arendamise sihtasutus Innove. Sellised konglomeraadid on praegu hästi moes: Tallinna Vesi, Estonian Air, Eesti Energia, Tallinna Sadam, Eesti Telekom jt. Neid juhib 7−8 inimesest koosnev nõukogu, kuhu kuulub hea kombe kohaselt ka üks parlamendisaadik, kes tavaliselt kohal ei käi. Tegelikult kamandab selliseid konsortsiume juhatus. See koosneb 2−3 täidesaatvale võimule hästi lähedal seisvast persoonist: üks on peadirektor, teine tegevdirektor, kolmas arendusdirektor. Vene ajal öeldi nende kohta «paksud». Siis olid nende tarbeks eraldi poed ja puhvetid.
Voltaire lõpetas iga oma publikatsiooni või kirja kahe sõnaga: «Lömastage nurjatu!» Viimase all mõtles ta tolle aja katoliku kiriku tüütut ning jaburat inkvisitsiooni. Kangesti tahaks Voltaire’i kombel praegu hüüda: «Lömastage seadusandja!»