Raivo Aeg

FOTO: A.Peegel

Kapo peadirektori Raivo Aegi otsus uuest ametiajast keelduda üllatas. Kõrgest ja lugupeetud ametikohast loobumine on meil erandlik erand. See, et Aeg seda tegi, kinnitab veel kord minu ja mitmete teiste Aegi rohkem või vähem tundvate inimeste arvamust temast – kõrged ametikohad pole teda aastatega rikkunud.

Raivo Aeg on elus tõestus, et kõrge ametikoht, mis mõnel nõrganärvilisemal isikul õige kiirelt kergema või tõsisema moega peapöörituse tekitab, tõsist meest ei riku.

Pealtnäha saaremaiselt rahuliku Aegi alluvuses töötamine pole tegelikult mingi rahulik kulgemine vikerkaarel. Ta on nõudlik. Tugev persoon, kelle ruumi sisenedes tekib seal istuvatel inimestel tema vastu alateadlik autoriteet. See on juhi puhul oluline omadus. Ja mitte kõik riigisektori võtmekohtadel olevad otsustajad ei ole niisuguse karismaga õnnistatud.

Tema ametiaeg kapos oli täis võitlusi. Nii julgeolekuasutuse siseseid kui võitlusi väljapoole. Õiglustunne ütleb üht, poliitika nõuab teist. Oma ametikohast kümne küünega kinni hoidval juhil oleks alati lihtsam kuuletuda neile, kellest sõltub tema edasine karjäär. Selliseid aparatšikuid on riigisektoris küll.

Raivo Aeg on siin erand. Kui süda ütles teisiti, siis seda ta ütles. Vaidles vastu ministrile või teistele temast kõrgematele figuuridele. Ei olnud konfliktne või väiklane. Kokkuvõtlikult – tal pole iseloomuomadusi, mis teinekord teevad suurepärasest liidrist alluvate õudusunenäo.

Pikaajaline eriteenistuses töötamine võib inimese maailmavaate muuta kahtlustavamaks kui peaks. Nii võib hägustuda teadmine, kust jookseb piir õigustatud huvi ja liiga tegemise vahel. Ning siin on oluline, et ülemus oleks inimene, kes seda piiri üleforsseeritud kolleegidest vajadusel paremini tajuks. Raivo Aeg oli kapos seda tüüpi juht.

Tema ametiaja suured töövõidud – riigireeturid Simm ja Dressen, korruptandist uurija Põder – käisid käsikäes küsimusi tekitanud kriminaalmenetlustega. Marika Priske või Keskerakonna mõjuvõimuga kauplemise juhtumid. Seetõttu pole need viis aastat olnud Aegile jalutuskäik aasal, vaid täis ka stressi.

Kõige tõelähedasem vastus tema ootamatule ametikohast loobumise põhjusele oleks, et Aeg on sellest tööst lihtsalt väsinud. Nagu paljud meist, on ka Aeg omal moel mugav. Ning kui võib vältida tervist tapvat tööd, siis ei saa Aegi otsust ametist ära öelda kuidagi pahaks panna.

Tema lahkumine tõi aga taas esile mitmed valuküsimused. Kust leida uus väärikas juht? Inimene, kelle puhul oleks tööalaste ebaõnnestumiste riskid minimeeritud. Minevik näitab, et täielikult pole neid vältida suudetud.

Teine küsimus: miks stressirohke ja sensitiivne töö kapo juhina on rahalises mõttes mitu korda halvemini tasustatud kui mõne riigi strateegilisest seisukohast mitte nii väga olulise riigiettevõtte juhtimine?

Ning kõige lõpuks – mida teha, et kapo eksjuht ei jääks kuskile pingile istuma ja avalikus sektoris hästi kinnimakstud ametis orbiidile hõljuma?