Raivo Aeg on elus tõestus, et kõrge ametikoht, mis mõnel nõrganärvilisemal isikul õige kiirelt kergema või tõsisema moega peapöörituse tekitab, tõsist meest ei riku.
Pealtnäha saaremaiselt rahuliku Aegi alluvuses töötamine pole tegelikult mingi rahulik kulgemine vikerkaarel. Ta on nõudlik. Tugev persoon, kelle ruumi sisenedes tekib seal istuvatel inimestel tema vastu alateadlik autoriteet. See on juhi puhul oluline omadus. Ja mitte kõik riigisektori võtmekohtadel olevad otsustajad ei ole niisuguse karismaga õnnistatud.
Tema ametiaeg kapos oli täis võitlusi. Nii julgeolekuasutuse siseseid kui võitlusi väljapoole. Õiglustunne ütleb üht, poliitika nõuab teist. Oma ametikohast kümne küünega kinni hoidval juhil oleks alati lihtsam kuuletuda neile, kellest sõltub tema edasine karjäär. Selliseid aparatšikuid on riigisektoris küll.
Raivo Aeg on siin erand. Kui süda ütles teisiti, siis seda ta ütles. Vaidles vastu ministrile või teistele temast kõrgematele figuuridele. Ei olnud konfliktne või väiklane. Kokkuvõtlikult – tal pole iseloomuomadusi, mis teinekord teevad suurepärasest liidrist alluvate õudusunenäo.
Pikaajaline eriteenistuses töötamine võib inimese maailmavaate muuta kahtlustavamaks kui peaks. Nii võib hägustuda teadmine, kust jookseb piir õigustatud huvi ja liiga tegemise vahel. Ning siin on oluline, et ülemus oleks inimene, kes seda piiri üleforsseeritud kolleegidest vajadusel paremini tajuks. Raivo Aeg oli kapos seda tüüpi juht.
Tema ametiaja suured töövõidud – riigireeturid Simm ja Dressen, korruptandist uurija Põder – käisid käsikäes küsimusi tekitanud kriminaalmenetlustega. Marika Priske või Keskerakonna mõjuvõimuga kauplemise juhtumid. Seetõttu pole need viis aastat olnud Aegile jalutuskäik aasal, vaid täis ka stressi.