Vinduv valitsuskriis võib tühjaks teha senised pingutused

Peaksime olema rõõmsalt üllatunud, kui Eesti majandust ei pandagi Balti naabritega tuimalt ühte patta. Seda enam oleks kahju, kui võrreldes teistega suhteliselt hästi raskustega kohanenud Eestil saaks poole pealt jaks otsa. Olgu siis valitsuskoalitsiooni segaduste aja või võimaliku uue valitsuskoosluse otsustamatuse tõttu.

Tasub tähele panna ja tunnustada nende inimeste tööd, kes on Eesti majanduse olukorda välismaal ja välismaistele institutsioonidele tutvustanud. Eilseks näiteks sellest olid IMFi delegatsiooni uue juhi Christoph Rosenbergi sõnad, kes ütles, et kui on üks Balti riik, mis suudab kohanemise rängale survele vastu panna, siis on see Eesti.

Tegu pole ju mingi vaimustunud igipõlise estofiiliga või üksnes värskete kohtumiste emotsioonidele tugineva inimesega, vaid ikkagi Eesti majandusnäitajaid analüüsinud asjatundjate delegatsiooni juhiga. Kuigi meie endi pilgu jaoks pole kõik muutused olnud võib-olla piisavalt kiired ja mõistagi on terve hulk neist väga valulised, eristub Eesti ometi teistest riikidest positiivselt.

See on siiski vaid hetkeline punktivõit, kui ei suudeta pragmaatilise ja kiire tegutsemisega edasi minna. Seejuures pole küsimus kaugeltki üksnes 2009. aasta kulude sobitamises tuludega, vaid kahtlemata selles, mida toovad praegused otsused kaasa järgmise ja ülejärgmise aasta ning edaspidisegi jaoks. Praegu ei räägita paraku häälekalt paar aastat ette vaatavast eelarvestrateegiast, mis ometi normaaloludes ja tegelikult ka praegu peaks olema valitsusel õige pea letti lüüa.

Kui Eesti valitsus on võtnud eesmärgiks täita euro saamiseks vajalikud tingimused, siis ei tohi valitsussektori puudujääk ületada kolme protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Praeguseks tehtud kärbetest ja otsitud lisatuludest selleks ei piisa. Ei selle aasta sees ega ka mitte järgmise aasta jaoks. Järgmine aasta kujuneb praegusest raskemaks, sest kas või ühekordsete lisatulude allikatest pole võimalik kaks korda sama suurt napatäit ammutada. Võimalike valikute hulk aheneb, mitte piltlikult, vaid tegelikult iga päevaga. Kui otsustamisega edasi ei minda, kahvatub ka seni saavutatud suhteline edu ning seatud eesmärki ikkagi ei saavutata.

Valikud on ju teada. Kas kärpida ja tõsta makse. Või kärpida ka buumiaastatel tõusnud sotsiaalkulusid, muu hulgas ka pensione. Välistades maksude tõstmise täielikult ja öeldes, et samal ajal on löögi alt väljas ka kõige suuremad kulukohad sotsiaalvaldkonnas, värvib valitsus end piltlikult öeldes nurka. Mõlemat korraga ei saa, aga kumba valida, see ongi valitsuskoalitsiooni pakkuda. Kui säärane asi ikka Eestil olemas on…