Alar Tamm: aeg on astuda pedofiilia vastu konkreetseid samme

Alar Tamm Foto: Mihkel Maripuu

Lastekaitse Liidu tegevjuht Alar Tamm kirjutab, et laste seksuaalsele väärkohtlemisele on ühiskonnas vajalik veelgi enam tähelepanu pöörata, kuna laste suhtes toime pandud seksuaalkuriteod on levinud.

Lastekaitse Liidu juhi, aga ennekõike kodaniku ja isana, olen mures meedias kõlanud seisukohtade pärast, et keegi midagi ette ei võta ja lastega töötavad inimesed, eriti mehed on lastele äärmiselt ohtlikud, olles potentsiaalsed väärkohtlejaid.

On kurb tõdeda, et üks mädanenud õun korvis heidab varju kogu sektorile, kes päevast päeva annab olulise panuse laste heaolu tagamiseks kogu ühiskonnas. Pedofiili poolt tehtu on tagasipöördumatu kahjuga, mis seotud laste kannatuste ja läbielamistega ning väljendub pikka aega häiritud psüühikas, s.o. pitser lapse toimetulekule ja käekäigule kogu eluks. Tegemist on äärmiselt latentse kuriteoliigiga, kus enamasti pealtnägijad puuduvad, mistõttu ka kuriteo avastamine ja uurimine laste osas äärmiselt keerukas.

On üldtuntud tõsiasi, et laste turvalisus on tagatud eelkõige täiskasvanute arusaamade ja nende aktiivse teadlikkuse ning tegutsemise kaudu ohte ennetada ja märgata. Pedofiilia on äärmiselt ohtlik laste vastane kuritegu ning ühiskonna hoiakud selles suhtes peavadki olema üheselt hukkamõistvad, kuid samas kaalutletud ja mitte emotsionaalselt lahmivad.

Laste seksuaalsele väärkohtlemisele on ühiskonnas vajalik veelgi enam tähelepanu pöörata, kuna laste suhtes toime pandud seksuaalkuriteod on levinud. Andke oma kahtlustest ja juhtumitest kiiresti teada politseile, sh Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna alaealiste füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemise töögrupile.

Kuulake lapsi, sest nad räägivad teile oma «saladustest». See nõuab teilt suurt tähelepanu ja kannatlikkust aga eeldab ka avalikkuse süsteemset teavitust probleemi olemusest, levikust, esinemisvormidest ja toimest lapse edasisele arengule.

Pedofiilia on nagu hiiliv tont, kuna enamus pedofiile ei kasuta laste kohtlemisel vägivalda ning avastamine on keerukas, sest reeglina puuduvad vägivalla ilmingud. Peame varasest enam keskenduma lahendustele, kuidas kaitsta lapsi, abistada lapsohvreid ja kuidas abistada ka vägivallatsejaid. Lapsohvrite abistamisel on kõige suurem roll vastava koolituse saanud spetsialistidel.

MTÜ Lastekaitse Liit on laste seksuaalse väärkohtlemise ja väärkoheldud laste rehabiliteerimise teemat ühiskonnas korduvalt tõstatanud ja käsitlenud, koos oma liikmeskonnaga 25 aastat seisnud laste huvide eest ja võidelnud muuhulgas lastelaagrite arendamise ja olemasolu eest.

Laagrijuhtide nõukogu töös osaledes olen omalt poolt teinud ettepaneku tutvustada antud teemat laiemalt, pöörates tähelepanu tööandja kohustusele kontrollida lastega töötavate inimeste tausta karistusregistrist. Vastavasisulisi koolitusi on tehtud lastelaagrite juhtidele seminaridel just tänu koostööle Laagrijuhtide nõukoja, Eesti Noorsootöö Keskuse ja haridus-ja teadusministeeriumiga.

Aastal 2008 korraldas MTÜ Lastekaitse Liit kaks ümarlauda, kaasates erinevaid spetsialiste (prokurörid, arstid, politseinikud, õpetajad, lastekaitsetöötajad jne) ning viis lastekaitsesektorile läbi kolm kursust teemal «Pedofiilia ohustab lapsi», mille eesmärk oli selgitada lapse seksuaalsuse kujunemist, seksuaalset väärkohtlemise aspekte, pedofiiliat ja sellega kaasnevat seadusandlust. Kursused viidi ellu koostöös sotsiaalministeeriumi ja Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametiga. Arutlusel olid ka teemad laste kaitse ja sotsiaaltöö võimalustest ning teemaintegratsioonist õpetajate ja lastevanematega. Analoogset teavitustööd on teinud ja teevad jätkuvalt ka Tartu Laste Tugikeskus ja Tallinna Perekeskus.

Toimepandud süüteod lapse seksuaalse enesemääratlemise vastu on äärmiselt komplitseeritud ja efektiivsete lahenduse leidmine eeldab laialdast arutelu erinevate spetsialistide vahel ning rahvusvahelist kogemust eesmärgiga, et süsteemne tegutsemine ja rakendatavad meetmed lapsele turvalisuse ka tagaks.

Puutume praktikas kokku juhtumitega, kus süüteo toimepanija saab oma õiguste ja huvide kaitseks enam võimalusi kui ohver - laps. Sellest tulenevalt, pöördus Lastekaitse Liit 2008. aastal riigikogu õiguskomisjoni poole, et arutada karistuspoliitika lähtekohti lähtumaks enam ohvrist ja ohtudest ohvri osas.

Konstruktiivses koostöös riigikogu õiguskomisjoniga oleme arutanud ja spetsialistide arvamusele tuginedes ka teinud oma ettepanekud alaealiste seksuaalse enesemääramise vastu toimepandud süütegude osas karistuspoliitikas.

Täna saame tõdeda, et karistuspoliitikat on juba ümber vaadatud ja karitused karmistunud lähtuvalt sellest, et seksuaalkuriteod on äärmiselt ohtlikud ning ühiskond mõistnud nende ohtlikkust. Tõstetud on senist karistuse alammäära ning karistusseadustik paragrahvide kaupa üle vaadatud lapse turvalisuse huvides, kuna alaealise seksuaalse enesemääramise vastu toimepandud süütegu on äärmiselt ohtlik isikuvastane kuritegu (LÕK art. 3 ja 34).

Vanusepiir, kus vastutust täisealise isiku poolt alaealisega suguühendusse astumise eest kohaldatakse juhul kui alaealine on noorem kui neljateistaastane, on liiga madal. Seega on Lastekaitse Liidu seisukoht tõsta seksuaalse enesemääramise vanusepiiri laste kaitse ja turvalisuse huvides vähemalt 15 aastani.

Karistusregister on loodud, aga see on asja üks pool. Registril on ennetav iseloom, aidates tööandjal või muul õigustatud huvi omaval isikul teada saada, kas inimene on karistatud kuriteo eest või mitte.

Laste kaitseks on vajalik keskenduda riikliku abi- ja järelvalvesüsteemi loomisele arvestades karistatute elukohta, jälgides võimalikku elukohavahetust ning nende liikumist. Süsteem peab eeldama pidevat kontrolli ja võimaldama kohest sekkumist ning selleks tuleb uurida põhjalikult teiste riikide kogemusi vastavate programmide tulemuslikkuse osas.

Eriti probleemsed on pedofiiliaga seotud isikuvastased teod juhul, kui karistus on määratud ja kantud välismaal, mille kohta kodumaises registris andmed ei kajastu. Registrist ei ole võimalik saada ka õigeid andmeid juhul, kui karistatav on vahetanud nime.

Pedofiiliat iseloomustab süütegude korduvus, seetõttu on mitteaktsepteeritav lahendusvariant, kus karistatu pärast karistuse kandmist asub taas kontrollimatult oma lähedaste, sh laste juurde elama.

Üheks ettepanekuks on minimaliseerida süüdimõistetu võimalust taasasuda ohustatud perekonda ja lapse lähedusse kehtestades erinevaid piiranguid. Näiteks saab täiendava lisakaristusena rakendada lähenemiskeeldu, samuti on võimalik karistuse määramisel keelata süüdimõistetud pedofiilil näiteks teatud aastate jooksul (kuni ohver saab täisealiseks) ohvrile läheneda.

Vähene oli ühiskonna reageering pedofiilist isale paar aastat tagasi, kes perekonnas seksuaalselt väärkohtles oma nelja tütart ning seda mitmeid aastaid. Peresisesed kuriteod jäävadki sageli varju ja tulevad ilmsiks alles laste täiskasvanuks saades. Põhjuseks asjaolu, et seksuaalse kuritarvitamise ohvrid peres hakkavad vastupanu osutama alles 14-15 aastaselt, kuna siis hakkavad nad aru saama selle suhte ebaloomulikkusest.

Pere kui institutsiooni puutumatus on püha, kuid kahjuks selgub statistikast, et enamus kuritegudest leiab aset just lähisuhete pinnalt ja sugulaste vahel. Laste kaitseks pere kontekstis oleks vajalik suurendada lastekaitsetöötaja ja politsei õigusi, et neil oleks võimalik külastada korduvalt pedofiili ründe all kannatanud lapse kodu lähtuvalt tema turvalisuse ning järelvalve aspektist, eriti juhtudel, kui karistatud isik elab ühes leibkonnas lastega. Lapsed nõustuvad tihti seksuaalsuhetega, et suhteid peres normaalsetena hoida, samuti on nad vanematest majanduslikult sõltuvad ja tihti süüdistavad iseennast.

Eelnevast tulenevalt tõusetub veel üks tähelepanek. Miks tüdrukute vastu suunatud seksuaalse vägivalla juhtumitele reageerib Eesti ühiskond leigemalt, kui siis kui ohvriks on poiss? Siin on juba küsimus väärtushinnangutest. Kõik lapsed on võrdsed – kuidas üldse saab ühiskond teisiti suhtuda? Eesti ühiskond seadusandluse ja avaliku arvamuse kaudu peab ja saab kõiki lapsi kaitsta ja laste vastu suunatud kuritegusid ennetada ning neid ka üheselt hukka mõista.

Soovitused:

• peab rääkima lastele ja lastega, julgustama neid väärkohtlemistest teatama ning vajadusel pöörduma;
• arendama vanemaharidust ja harima peresid teemadel, mis hõlmab suhtlemisõpetust, pereplaneerimist ja teadmisi lapse arengust;
• valmistama õpetajad, lastevanemaid ja meedikuid ette laste väärkohtlemise käitumuslike tunnuste äratundmiseks;
• laialdaselt teavitama tööandja kohustusest enne lastega seotud ametisse kandideerija töölevõtmist karistusregistrist järele uurida, kas töölesoovija pole karistatud lastevastaste kuritegude eest. Päringu saab teha ka lapsevanem või muu õigustatud huvi omav isik.