/nginx/o/2011/04/25/565163t1ha7d8.jpg)
Tartu Ülikooli emeriitprofessori Tiit-Rein Viitso hinnangul välistab meie põhiseadus, et saaks tekkida olukord, kus ei ole Tartu rahulepinguga määratud maismaapiiri või piirilepingutega määratud riigipiiri või üldse mingit riigipiiri.
Tiit-Rein Viitso: riigipiir on alati poliitiline küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist korda viimase 13 aasta jooksul on päevakorras Eesti-Vene piirilepe. See piirilepe on algusest peale vastuolus Eesti põhiseadusega. On põhjust arvata, et väga suur osa Eesti kodanikest ei tunne piisavalt hästi ei Eesti põhiseadust ega ka oma kodanikuõigusi ja -kohustusi.
Meie põhiseaduse paragrahv 122 ütleb: «Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.»
Sõna «maismaa» on väga hea termin, mille tähenduseks on algusest peale, see tähendab 1935. aastast «kuivmaa, vastandina veekogule» (Eesti Entsüklopeedia V, märksõna «maismaa»). Sellisena on seda mõistnud kõik eesti kirjakeele normi kajastavad õigekeelsussõnaraamatud. Põhiseaduses on lause kahe poole vahel sidesõna «ja», mis väljendab seda, et põhiseadus välistab selle, et saaks tekkida olukord, kus ei ole Tartu rahulepinguga määratud maismaapiiri või piirilepingutega määratud riigipiiri või üldse mingit riigipiiri.
Mis juhtub, kui Venemaa ratifitseerib kas välisminister Urmas Paeti alla kirjutatud või professor Lauri Mälksoo soovitusi järgiva ja uuesti Eesti põhiseadust rikkuva riigipiiri lepingu? Põhiseaduse 122. paragrahvi põhisisu muutub siis kehtetuks ja lausa rumalaks ning põhiseadus koos sellega. Sellega katkeb põhiseaduslik järjepidevusside okupatsioonieelse ja okupatsioonijärgse Eesti vahel.
Põhiseaduses puudub ju viide Eesti Vabariigi sünnile. Venemaa saab siis igal ajal öelda, et kunagine agressioon 1940. aastal pole kuidagi seotud nüüdse Eestiga. Veel saab Venemaa igal võimalikul ja võimatul juhul öelda, et meil pole õigust viidata Tartu rahulepingule ega Eesti okupeerimisele, sest oleme ju ise Tartu rahulepingu ja aastad 1919–1940 oma riigi ajaloost kustutanud.
Paragrahv 122 olekski juba muutunud kõlbmatuks, kui preambul ei oleks olnud takistuseks Venemaa võltsingulisele ajalookäsitlusele ja Venemaa oleks piirilepingu 2005. aastal ratifitseerinud. Aga ka preambul sisaldab ühes lauses kaks valet: «Nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 122 osaliselt Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont.» Kooskõla ei ole, maismaapiirist ei jää alles millimeetritki. Veepiir, millele saab uputada täisvarustuses Eesti sõjaväe, ei ole maismaapiir.
Vähesed inimesed teavad, et põhiseaduse assamblee päevil sõdis Savisaare valitsuse justiitsministri Jüri Raidla juhitud töörühm Tartu rahu mainimise vastu põhiseaduses. See töörühm saavutas selle, et Tartu rahu mainimine lükati põhiseaduse eesotsast, mille muutmine kuulub tingimata rahvahääletusele, põhiseaduse tagumisse otsa. Rahvahääletusest üle hüppamist võimaldavaks Trooja hobuseks on paragrahvi 122 teine lõige: «Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.»
Seda peeti lõikeks erakorralise seisukorra jaoks. Aga seda kasutati põhiseadust rikkuva piirileppe ratifitseerimisel 2005. aastal. Piirileppe ratifitseerimise poolt hääletasid võimuerakondade liikmed sajaprotsendiliselt. Selline dikteeritud hääletamine oli omakorda põhiseaduse paragrahvi 62 rikkumine.
Eesti põhiseadus sõnastab küll kauni põhimõtte: «Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega» (paragrahv 123), aga sellele vahetult järgnev lõige teeb põhiseaduse rikkumise kellelegi meeldivaks: «Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid» (samas).
Nüüd väidetakse, et piirilepinguga võidakse reguleerida ainult piiri puudutavaid küsimusi ilma poliitilisi küsimusi puutumata. Igasugune riigipiiri muutmine on poliitiline küsimus. Põhiseadus peaks olema püha.
Mitu kõrget ametiisikut on omapäi juba alates 1994. aastast deklareerinud välismaal või kodus, et Eestil ei ole teistele riikidele territoriaalseid pretensioone või et meil ei ole Petserimaad või Narva-tagust vaja. Ma ei ole kohanud ühtki sealt pärit kodanikku, rahvusest sõltumata, kes oleks nõus oma või esivanemate kodu loovutamisega. Niisiis on minu ja meie kõigi, seal hulgas näiteks ka Urmas Paeti kodanikukohus nende soovi toetada isegi siis, kui peame selle soovi täitumist ebareaalseks. Ükski ametiisik ei tohi kinkida kaaskodanike maad. Seda võib ainult rahvahääletus.
Olen veendunud, et Eesti ei või lasta kellelgi oma põhiseadusesse parandatamatut auku lüüa. Piiriküsimus on põhimõtteliselt rahvahääletuse küsimus. Aga enne peab põhiseadus olema selleks küps. Ainus lubatav põhiseadust muutev seadus on põhiseaduse muutmise seadus. Kuid enne peavad Eesti kodanikud saama täpse ülevaate sellest, mida arvavad piirist need, kelle kodu või esivanemate kodud ja hauad on piiri taga. Veel on vaja väga täpselt teada, milleks piirileping meile üldse vajalik on.
Lisaks näitavad kogemused, et hääletamist ei saa usaldada isikutele, kes n-ö vilistatakse kohale käsu järgi hääletama. On muidugi kurb, kui me ei või usaldada rahvasaadikuid, ministreid ega tippjuriste. Seetõttu võivad vaid rahvahääletused taastada usu riigikogusse ja valitsusesse. Leian, et Eesti riigi põhiseaduse kaitsmiseks tuleb kahjulikud piirikõnelused katkestada seniks, kuni piiri saab muuta põhiseadust järgides.