Madis Filippov: milleks ravida pedofiile?

Madis Filippov Foto: Peeter Langovits

Toomas Meola juhtum, kus varem karistatud pedofiil on põhimõtteliselt sama asja eest jälle kohtu all, ajab vist tõepoolest kõiki närvi ja tekitab küsimuse, miks midagi ei tehta. Karistused on lõdvad, hilisem kontroll puudub, ravil pole tagajärgi.

Viimane on aga üldse mõttetu. Ravida saab haiget, aga minus valitseb üks tagurlik mõte, kui kuulen, et pedofiilia on haigus – ma lihtsalt ei usu seda. See pole haigus, vaid kriminaalkuritegu ja pedofiil pole haige, vaid räige kurjategija.

Isegi kui lapsed tekitavad perverdi pükstes kihelust, ei juhtu ju enne midagi, kui mõttele järgneb tegu. Näiteks kui mees näeb rannas kenasid naisi, võib tal tekkida mõtteid, aga reeglina ei kuku ta neid vägistama. Ja kui ta enda tungi valitseda ei suuda, siis pole vägistaja mitte haige, vaid kurjategija. Miks peaks siis pedofiilile haiguse oreooliga kaastunnet tekitama?

Niisiis: kui tegemist pole haigusega, siis pole ka mõtet raisata raha ravimisele. Mu mõtted võivad olla tagurlikud, aga mina paneks nad lihtsalt pikaks ajaks kinni. Kohe kindlasti mitte ainult kolmeks aastaks ja neljaks kuuks, nagu Meola.

Võtsin karistusseadustiku ette, et vaadata, millised karistused meil siis on. Näiteks paragrahv 143 ehk lapse suguühendusele sundimine. Selle eest karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Piinlikult vähe. Alaealise vägistamise eest on juba võimalik määrata veidi rohkem, 6–15 aastat, aga pole kuulda 15-aastastest vangistustest. Näiteks mõisteti Meola muu hulgas süüdi sugulise kire vägivaldse rahuldamise eest noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, mille eest võiks määrata kuni kümme aastat. Sai vaid kolm.

Millega võiks pedofiilia võrdsustada? Mulle sümpatiseerivad pigem mõrva paragrahvis leiduvad numbrid – kaheksa- kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Miks ei võiks alaealise suhtes sugulise kire vägivaldse rahuldamise ja tema vägistamise eest olla vähemalt sellised karistused? Ja kui asi on korduv, siis pikendada eluaegsete rida?

Karistused ei vasta kuriteo tõsidusele. Kuritegu, mis rikub lapse elu ja kummitab teda elu lõpuni, ei vääri praeguseid karistusi. Isegi keemiline kastreerimine oleks liiga hea, kui sellega ei kaasne vangla ja pedofiil saab meie keskel rahulikult edasi elada. Kurjategija, kes teadlikult rikub teise inimese elu, on ohuks kogu ühiskonnale ja peaks olema sellest eraldatud võimalikult kaua.

2008. aastal märkis Meola kaitsja, et mees ei kuulunud oma paragrahvi pärast vanglas just populaarsete kilda, koges vägivalda ja ei taha sinna kindlasti tagasi minna. Loodan, et vanad «sõbrad» kohtuvad õige pea.