Juhtkiri: keskusesse arsti juurde

Demograafiline olukord maal sunnib perearste koonduma

Huvitav, kui palju saab sügisestel valimistel olema neid kohalike omavalitsuste volikogudesse kandideerijaid, kes liituvad mõttes äsja ameti maha pannud riigikontrolöri Mihkel Oviiri imaginaarse terve mõistuse erakonnaga ega püüa valijaid roosadesse muinaslugudesse uskuma panna? Poliitiliselt võib ju olla väga kasulik rääkida veenvalt lilledest ja linnulaulust, kuid ühel päeval puhub tuul valimisplakatid lõhki ning nende taga avaneva tegelikkuse ees ei ole mõtet silmi kinni pigistada.

Rahvaarv maal väheneb, ent inimesed vajavad igapäevaelus tuge ja kvaliteetseid teenuseid. Aastal 2011 valminud riigikontrolli auditist selgus, et praegune süsteem ei motiveeri perearste maapiirkonda tööle asuma – põhjuseks väike sissetulek, puhkuse ja koolituse ajaks asendaja leidmine jne. Oma küla perearstist pole mõtet rääkida – Eestis on piirkondi, kus esmatasandi arstiabi on juba praegu kolinud patsiendist kilomeetrite kaugusele. See on suuresti otsustamatuse kaasabil end ise juhtinud protsess – täpselt samast sarjast nagu järjekorrad erakorralise meditsiini osakondades.

Eesti Perearstide Seltsi ja sotsiaalministeeriumi koostöös valmiv esmatasandi arstiabi keskuste koondamise kava on samm edasi. Muidugi võinuks sellise võrgustiku loomisega alustada tunduvalt varem, kuid parem siiski hilja kui mitte kunagi. Tänapäevasel tasemel keskkonda ei saa väikeses kohas üksikuna tegutsev perearst endale lubada. Perearstide töötingimused on Eesti eri paigus väga erinevad. Üksinda töötaval perearstil pole võimalust kolleegidega vesteldagi, rääkimata konsulteerimisest. Keskus võimaldab seda kõike, muu hulgas ka kulude kokkuhoidu.

Tähtis on rääkida ka ravi kvaliteedist. Tulevases meditsiinikeskuses mitme perearsti koondpraksises on seda võimalik eeldatavasti tunduvalt suurendada. Seepärast on niisugune muutus patsiendile kokkuvõttes igal juhul kasulik. Ja kohalikus tõmbekeskuses käiakse arsti juures või muid asju ajamas juba praegugi.

Muidugi ei saa panna jõge vastupidi voolama, kuid kindlasti on võimalik veevooge mõnevõrra suunata. Sellele metafoorile tasub mõelda Euroopa Liidu järgmise seitsmeaastase eelarveperioodi (2014–2020) kontekstis, kus meil avaneb reaalne võimalus teha teoks otsuseid, mis lõppude lõpuks osutuvad tulemuslikumaks kui sajad leheküljed sümpaatseid arengukavasid, mis jäävadki koosolekutele, sahtlitesse ja esitlustele. Perearstisüsteemi reformimise kava võiks mitmele teisele valdkonnale eeskujuks saada.