Tõnis Lukas: 25 aastat läbimurdelistest Tartu muinsuskaitsepäevadest

1988. aasta muinsuskaitsepäevadel Tartus lehvisid juba rahvusvärvid. Küll eraldi lippudena, kuid oli selge, et sündmusi tagasi pöörata polnud enam võimalik. Foto: ERM

Tõnis Lukas, 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade korraldustoimkonna esimees, vaatab tagasi 25 aasta tagustele sündmustele ja meenutab, milline oli tolle pöördelise sündmuse teine, avalikkuse eest varju jäänud pool.

Sel kevadel on mõnus mõelda saavutatule. Suur osa sellest, mis 25 aastat tagasi oli alles unistuseks – või polnud veel sellekski saanud –, on praeguseks ära tehtud.

Suurtest rahvaliikumistest, mis Eesti riigi taastamiseni viisid, oli muinsuskaitseliikumine üks võimsamaid. Selle üheks tipphetkeks olid 1988. aasta 14.–17. aprillil toimunud Tartu muinsuskaitsepäevad. Need päevad läksid ajalukku: just siis toodi uuesti avalikult välja seni vaid südamesopis kantud sinimustvalge lipp, mis mõni aeg hiljem ka uuesti riigilipuks kuulutati.

Samuti nõuti Jaani kiriku, aga ka nõukogude võimu poolt kampaania korras hävitatud Kalevipoja, Villem Reimani ja Gustav II Adolfi monumendi taastamist. Kõik see on tänaseks tehtud! Suure tähelepanu osaliseks sai toona ka Eesti Rahva Muuseum, mille kunagise asupaiga juurde Raadi mõisasüdames toimus päevade üks võimsamaid meeleavaldusi – rongkäiguks paisunud «ekskursioon» 17. aprillil.

Ka siin oleme jõudnud tollal plaani võetu teostamise lävele – ehitus käib ning 30. aprilli õhtul paneb president Toomas Hendrik Ilves Raadil muuseumi uuele peahoonele nurgakivi.
Uuesti on «kaitse alla võetud» ka tolle aja kõige tagaigatsetum muinsus – Eesti Vabariik.

Aprillipäevil Tartus toimunu, just nagu ka muinsuskaitseliikumine tervikuna, oli samm tema taastamisele lähemale. Lõplikult sai asi otsustatud siis, kui Eesti Muinsuskaitse Selts liitus teiste rahvuslike jõududega Eesti Kongressi korraldamiseks. Seltsi populaarsus andis ka sellele kodanikuliikumisele laia kandepinna ja eelduse õnnestuda.

Seltsi korraldustoimkond võis tubli olla, aga midagi poleks saavutatud, kui juhtide vaimustus poleks nakatanud paljusid vabatahtlikke, kes tulid, olid, tegid ja kelle otsustavat rolli ettevõtmise õnnestumisel pole kunagi liiast kiita.
Niisugust laiahaardelist üritust polnud enne ühiskondlikus korras tehtud ja reaalse ohutuse tagamine masside liikumisel või täiskiilutud auditooriumides pidi loomupäraselt olema korraldajate ülesanne. Võimud pisut kahtlesid selles, kuid me nõudsime, et saaksime korda just ise valvata.

Lisandus ju muinsuskaitsepäevadel tavaohutuse tagamise vajadusele ka vajadus hoida ära võimalikke provokatsioone, millest osa võis tulla just tollaste võimuorganite endi poolt.
Vaimse õhkkonna sõltumatus ja turvalisus oli oluline – me ei saanud lubada, et vajaksime mingeid turvajõude kelleltki teiselt (miilits, muud ametkonnad) – see oleks kohe purustanud vabadusetunde, mida inimesed Tartusse otsima tulid ja mis vaimse kokkukuuluvuse tekkimiseks oli elementaarselt vajalik.

See omakorda tähendas, et tuli moodustada omaenda turvajõud. Selleks said muinsuskaitse korrakaitserühmad, mille organiseerimiseks kasutasin seltsi noortetoimkonna juhina selle liikmeid. Hästi organiseeritud isamaaliste noorte kaasamine lõi teadmise, et midagi suurt on sündimas.

Kogu Eestist kokku tulnud 150 koolinoort ja üliõpilast olid nii värsked näod, et juba nende kohalviibimine tõstis ajalootuultest läbi käinud kesk- ja vanemaealise seltskonna toonust ja lõi kindlustunde, et tekkinud rahvaliikumise taga on kõik põlvkonnad.
Iga suure ettevõtmise puhul moodustab korraldustöö jäämäe veealuse osa, mida üldiselt tähele ei panda. Mida vähem traagelniidid paistavad, seda parem.

Samas olid vaimustunud korraldajad paljudel juhtudel osa ajast ka vaimustunud osavõtjateks, mis sellise ühiskondlikus korras organiseeritud kokkutulekule selle erilise võlu ja hoo annabki. Ükskõik kui keeruline ettevalmistus ka oli, ikka ootasid korraldajadki muinsuskaitsepäevade algust suure õhinaga, sest täpselt ei osanud tollal keegi ette näha ei osavõtjate arvu ega ka seda, kuis kõik laabub.

Tänapäevases mõttes eelreklaami avalikus meedias peaaegu ei olnudki. Auks ja uhkuseks kujunes infovoldik, milles kõik 70 ametlikku ettevõtmist kirjas. Esikaanel foto Jaani kiriku portaalist – tagakaanel muidugi mõista vabadusaegne Kalevipoja kuju. Vabadussõja monumendi trükisel kasutamine oli ennekuulmatu, seega märgiline.

Niisiis koguneti neljapäeva hommikul Tartusse. Reedeks oli üritus tuurid juba üles võtnud. Üks eredamalt meelde jäänud sündmusi oli rahva kogunemine rongkäiguks ülikooli peahoone ette. Peahoone esine oli ootamatult tihedalt inimesi täis. Suur rahvuslik üritus oli saanud tõelisuseks. Trivimi Velliste kõne peahoone ees oli sütitav ning just selle ja tõrvikute süütamisega algasidki sisuliselt päevade kõrghetked.

Kuid see ei olnud veel kulminatsioon. Kohale saabunud tohutu rahvamass kujundas peasündmuseks rongkäigu enda ja sellele järgnenud miitingu.
Rongkäik oli sellisena esmakordne, sest tõrvikurongkäigud polnud tollal tavaks. See tähendas vajadust hankida piisav hulk tõrvikuid. Aga kus neid võtta?

Malevatuttav Jaanus Tordik, kes lahkesti oma abi pakkus, oli selleks omapäraseks väljakutseks valmis. Palusingi tal teha 150 tõrvikut. Materjaliks hankisime puutokke, plekist konservikarpe, kaltsu ja poonimisvaha. Praktikas tähendas selline lahendus paraku ka seda, et kuumaks läinud vaha loksus mäest üles-alla liikudes ja eriti munakividel kõndides üle karbi ääre ja kuuldavasti süütas mõnel osalejal ka riided. Loodetavasti kaalus koos kogetud rahvuslik võit üksikud isiklikud kaotused üles.

Rongkäik kulges peahoone eest Lossi (tollase Lätte) tänava kaudu üle Toomemäe, Ingli- ja Kuradisilla alt läbi, seejärel Liivi tänavalt ümber Eesti Rahva Muuseumi peahoone nurga Veski (Burdenko) tänavale ning sealt juba Kuperjanovi (Heidemanni) tänavale, kus rahvamass täitis kogu praeguse ERMi näitusemaja (tollase raudteelaste klubi) esise väljaku, nii et teda jagus ka lähedasse parki, platsi äärde paigutatud ajutise lava ümbrusse ning ka endise Eesti Üliõpilaste Seltsi maja esisele.

EÜSi maja tõusis tähelepanu keskmesse seetõttu, et selle ukse kõrval asuvasse kolmeharulisse lipualusesse olid paigutatud kolm eraldi varrastele kinnitatud ühevärvilist kangast, mis üksteise kõrval seistes moodustasid ühemõtteliselt sinimustvalge.
Inimesed kandsid igasuguseid väikseid loosungeid. Rahvusvärvides olid neist Võru Vaba-Sõltumatu Noortekolonni nr 1 märk, millel oli kujutatud kolmevärvilisi üksteise ümber olevaid rõngaid.

Oli ka väikseid rahvuslipukesi. Seda päeva – 1988. aasta 15. aprilli – võib lugeda rahvusvärvide avaliku väljatoomise päevaks. Kogu miiting oli meeldejääv. Selle lavastas Margus Kasterpalu ja seal kõnelesid lisaks talle ka Tiit Pruuli, Ain Kaalep, Sulev Vahtre, Hans Trass, Jaan Unt, Henn Käämbre, Aivo Lõhmus ja Vello Salum.

Hiljem on toonasest kogunemisest osavõtjate arvuks nimetatud isegi 10 000, kuid usutavasti oli inimesi siiski pisut vähem. Aga kes seda enam teab. Ehkki ka muinsuskaitsepäevade kavavoldikul oli kirjas, et uute liikmete vastuvõtt muinsuskaitse seltsi toimub kohe pärast miitingu lõppu Pälsoni 23 ühiselamu fuajees (praegune kortermaja Pepleri tänavas), olin sinna kohale jõudes vapustatud – liikmeks astuda soovijate järjekord käänas majaesiselt tänavalt ümber nurga Vanemuise tänavale, kirjandusmuuseumi poole.

Ühika fuajee oli rahvast umbes ja see tõi muidugi korralduslikke raskusi, kuid kõik selle korvas isamaaline vaimustus. Asi sujus. Kuid meil oli vaid veidi üle saja avalduseblanketi. Väljendasin siiski kõva häälega muret, et liikmeksastumise avaldused saavad otsa ja ainuke võimalus on neid minu Rõngu õpetajakorterist juurde tuua. Kohe ilmus kui maa seest mu ette vanem mees, kes pakkus end sinna sõitma. Nii istusingi punasesse Moskvitši ja sõit läks lahti.

Mees rääkis autos mulle oma loo – minu mäletamist mööda oli ta represseeritu. Lugu ise mulle meelde ei jäänud ja teda ennast ei tunneks ma ka enam ära, aga igal juhul olime vähem kui poolteise tunni pärast tagasi – ja palju oli inimesi, kes olid meid ära oodanud. Kui ma õigesti mäletan, võtsime ühe õhtuga vastu üle 400 liikme. Mees, kes sellele oma autot pakkudes kaasa aitas, on üks neist kangelastest, kellele tänu võlgneme.

Suurürituste vahele kavandasime hulgaliselt selliseid, mis lõid tegelikult liikuva ja kõikehõlmava kokkutuleku kuvandi. Nendeks vaheüritusteks olid näiteks linna ajalugu tutvustavad ekskursioonid ning väljakuulutatud kellaaegadel konkreetsete ajaloomälestiste juures toimunud miitingud. Kuigi kavas olid pelgalt mälestusmärkide ja isikute tutvustused, kujunesid neist omaette poliitilised meeleavaldused – oli ju nõukogude võimu toime pandud monumentide hävitamisel olnud poliitiline eesmärk kustutada rahvuslikud sümbolid rahva mälust.

Reedese suurrongkäigu kõrval kujunes teiseks tippsündmuseks massimeeleavaldus Eesti Rahva Muuseumi omaaegses asukohas Raadil, järve ja mõisahoone varemete vahel. Raadi üritus oli välja kuulutatud kõnekoosoleku jätkuna ja moderaatorina mäletan, et sõnasoovijate järjekorrale ei tulnud lõppu ning et spontaansed ühislaulud tundusid kõigi meelest sellele koosolekule vägagi kohased.

Kui rahvas end Indrek Tarandi juhtimisel Raadilt nõudlike loosungitega «Raadi vabaks» spontaanse demonstratsioonina kesklinna tagasi sammuma asutas, võtsime üles ka laulu «Saa vabaks, Eesti meri» (parafraseering laulust «Jää vabaks, Eesti meri»).

Võimud nimetasid toimunut ebasoovitavaks. Tegelikult oli hoopis nõukogude võim rahva arvates ilmselgelt ebasoovitav. Tollase võidujooksu rahva meelsuse pärast olid KGB ja nõukogude võim kaotanud ja see tekitas muinsuskaitsepäevade organiseerijais pöörast rõõmu.
Linnapildis avaldas muljet iga spontaanne rongkäik, mis tekkis, kui saja või paarisaja osavõtjaga mälestusüritus kusagil lõppes ja rahvas sealt kõik koos lahkuma hakkas. Sama inimvool külastas ka paljusid ajaloolisi ringvaateid demonstreerinud kinoseansse. Rahvas liikus kõikjal.

Tartu muinsuskaitsepäevad täitsid oma rolli rahvusliku liikumise laineharjal hästi. Nad vabastasid just selle energia, mida oli vaja äratundmiseks, et nüüd on aeg küps sinimustvalge välja tuua – s.t on kogunenud piisavalt kollektiivset vaimustust ja julgust. Sellest sai lõplik läbimurre: enam sündmusi tagasi pöörata ei saanud.

Kas siin toodud pilt Tartu tollastest muinsuskaitsepäevadest on tõepärane või liialdatud, võib sõltuda vaatenurgast, kuid pikki aastaid hiljem ei pruugigi olla võimalik tegelikkust edasi anda. Kas siis vaimustust saab meenutada?!

Vastuse saamiseks ja 25 aasta taguste päevade meenutuseks korraldame ka tänavu 18.–30. aprillil Tartus ettevõtmisterohked muinsuskaitsepäevad.