/nginx/o/2013/04/18/1698390t1h8d73.jpg)
Meediaväljaanded ise soosivad seda, et kommentaariumides vohab anonüümne sõim ja parteiline kiidulaul, kirjutab riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja Toomas Mattson Postimehe arvamusportaalis.
Toomas Mattson: meediast on silmakirjalik Tallinna linnavalitsusele kommenteerimist ette heita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meediaväljaannetest on üksjagu silmakirjalik heita Tallinna linnavalitsuse ametnikele ette anonüümset kommenteerimist. Ma kindlasti ei kiida heaks, et Tallinnas (ja ilmselt mitte ainult) on terve hulk inimesi eri ametinimetuste all ja maksumaksja palgal tegutsemas küberruumi parteliste infosõdalastena, kuid selle olukorra esilekutsujaks on ennekõike meediaväljaanded ise, kes oma klikkide ihas lasevad materjale anonüümselt kommenteerida.
Et seda veelgi õhutada, on veel kõiksugused kommentaaride hindamise ja omakorda kommentaari kommenteerimise võimalused välja mõeldud. Ja klikke muudkui tuleb. Ja mida ülespuhutum või väljaimetum on teema, mida suuremaid vastandusi (soovitavalt ikka rahvuste ja rasside vahelisi ja muid) ühiskonnas tekitav, seda mõnusam meediaväljaannetele, kellele tihti näikse ainsaks huviks olevat konfliktide ja vastuolude lõkkele puhumine, et siis selle ühiskondliku tulekahju valguses käsi hõõruda.
Kõige lihtsam võimalus kogu sellest saastast lahti saada ja avalikku inforuumi puhastada ning tervendada oleks kommenteerimisvõimaluse lõpetamine. Ja siin pole midagi pistmist kogu selle sõnavabaduse jne jutuga, mida veebiväljaannete juhid selle peale tavaliselt ajavad. Kes midagi tahab öelda, ütleb oma nime all.
Ja kas ikka alati peab iga asja kohta muudkui midagi arvama ja ütlema, milleks samuti meedia kogu aeg laiu masse õhutab? Kas iga asja kohta peab muudkui veebiruumi tekitama mõttetuid arvamusi? Kui online-väljaanded jätaksid ära nii kommenteerimise kui 70-80 protsenti oma päevatoodangust, mille võib vabalt liigitada infomüra alla, siis ühiskond sellest pigem võidaks.
Autor väljendab isiklikke vaateid, mis pole seotud tema endise või praeguse tööandja vaadetega.