See on ka ainus positiivne pool. Kõige selle hea taustal maksin Eesti Energiale ikkagi kolme kuuga 88 eurot rohkem kui eelmine aasta. Kui ülekandekulud jäid eelmise aasta tasemele, siis elektrienergia eest maksin 42 protsenti rohkem, ja seda väiksema tarbimise juures. Arvestades elektrienergia keskmist kilovatt-tunni hinda, on see minu jaoks aastaga täpselt poole võrra kallinenud. Samas on ka kilovatt-tunni ülekandmise hind aastaga kallinenud – minu puhul viis protsenti. Kuigi taastuvenergia tasu veidi odavnes, kulub rohelisele elektrile ja elektriaktsiisile koguni 14 protsenti koguarvest. Muidugi hõõrub ka riik rõõmust käsi, sest suurem elektriarve toob lisaraha käibemaksu tõusuna riigikassasse.
Kokkuvõttes oli mu elektriarve esimeses kvartalis hoolimata väiksemast elektritarbimisest 15 protsenti mullusest suurem. Samasuguse tarbimismahu juures oleks hinnatõus olnud 23 protsenti. Arvestades, et elektrifirmadele oli riigi poolt juba eelmisel aastal garanteeritud piisav kasumitootlus, kasvatab nii suur hinnatõus veel oluliselt kasumeid. Eesti Energia põhjendas hinnatõusu osaliselt kasvuhoonegaaside kvoodi kalli hinnaga, kuid europarlamendi otsus hoiab kvoodi hinda madalal. Samal ajal ei kipu ka energiafirma elektri hinda alandama ja võtab tarbijatelt nii palju, kui n-ö vabaturg võimaldab küsida.
Viimastel aastatel on riik võtnud Eesti Energiast riigieelarve toetuseks kopsakaid dividende ehk ju siis erilist investeerimisvajadust riik omanikuna energiafirmas ei näe. Suurt raha maetakse küll suurte kasumite lootuses põlevkiviõli tootmisesse ja välisriikides sealse põlevkivi kasutusse võtmisesse, kuid miks selleks on vaja minu raha?
Mind huvitaks, et elektrimüügi tulude arvelt arendatakse odavamaid ja efektiivsemaid elektritootmise võimalusi ning ülekandetasude arvelt suurendatakse varustuskindlust. Igasugu hiigelkasumeid lubavaid riskantseid investeeringuid võiks teha kasvõi börsilt saadava riskiraha toel, sest vaevalt energiafirma võimalikke tulevasi õlikasumeid ka elektritarbijatega jagama kipub.
