Juhtkiri: ühe daami avaldus

Foto: Urmas Nemvalts

Peaministri sõnavõtt ei tohiks olla kahtluste allikas

Loodetavasti mõjub eilne kohtumine Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga meie peaministrile nii, et ta edaspidi püüab enne mõelda, siis öelda.

Paraku, riigisiseselt oleme paljuski sellise kõnepruugiga mitme valitsuskoalitsiooni juhtpoliitiku suust juba nii harjunud, et selle muutumisele enam väga loota ei tihka.

Kuigi peaminister pidas Ukraina endise peaministri Julia Tõmošenko üle peetavast kohtuprotsessist ja tema vangistusest rääkides silmas, et riigid ei peaks panuseid tegema ühele kaardile – kaardipakis daamile või emandale, kuidas keegi ütleb –, kukkus see välja inetult.

Vaimukast kalambuurist sai seksistlik avaldus, kui peaminister valis just soole viitamise. Üleolev suhtumine naistesse, ka naispoliitikutesse, on Eesti poliitmaastikul selgelt tajutav, meenutagem siin näiteks rahandusminister Jürgen Ligi vaimutsemist ilusatest silmadest ja kinnisest suust.

Teine häbistav aspekt on selle avalduse hälbimine väärtuspõhisest välispoliitikast. Jääb mulje, nag­u oleks muidu demokraatiat ja euroopalikke vabadusi hindav Eesti valmis kabeda kaubavahetuse nimel vähemalt kolmandates riikides toimuva suhtes silmad kinni panema.

Kahekordselt piinlikuks teeb aga Ansipi avalduse see, et jutt polnud mitte ainult Ukraina ja Eesti, vaid ka Ukraina ja Euroopa Liidu suhetest. Piltlikult öeldes näeb see välja nii, et seksistlikus lihtsameelsuses omistas Eesti kogu ELile samasugust suhtumist. Ning need huvigrupid, kes end euroopalikele tõekspidamistele vastandavad, leiavad selliselt tõlgendatavas avalduses kiiduväärse kinnituse oma põhimõtetele.

Peaminister on püüdnud oma avaldust siluda, öeldes, et Ukraina on Euroopa Liidu jaoks oluline partner ning Euroopa peab julgustama Ukrainat reforme jätkama. See on kahtlemata tõsi, kuid kahju on juba sündinud. Säärast kahju ei peaks üldse tekitama. Loodetavasti on peaminister käesoleva nädala jooksul mõistnud sedagi, miks välissuhtluses kogenud poliitikute avaldused enemasti kuigi vaimukad ei ole, pigem kirjeldatakse neid isegi igavatena.

Põhjus on sageli selles, et naljast ei saa kõik auditooriumis ühtemoodi aru ja suhtlusstiil, millega oma kodanikud on aastate jooksul ära harjunud, tekitab mujal kahtlusi meie riigi usaldusväärsuses.

Välisminister Urmas Paet on aga sattunud keerulisse olukorda. Kahtlemata mõistab tema kõige paremini probleeme, mida peaministri selliselt sõnastatud seisukohavõtt põhjustab ning hoolimata valmisolekust olukorda klaarida teab, et tagantjärele pole seda enam kuigipalju võimalik heastada.