Lugejate kirjad: mõtteid pleenumi järel

Foto: SCANPIX

Rahvuskeha sandistamine

Mis oli pildil valesti, kui ETV kandis üle loomeliitude pleenumit Toompeal riigikogu saalis? Ekraanilt voogas meie vaimueliidi allakäik. Vaim on surnud, kui Heinz Valk laulab õigustamatut hosiannat võimule. Eesti Vabariik ei ole iseendast mingi väärtus, vaid vahend, mida saab hinnata üksnes selle põhjal, kas ta on edendanud või hävitanud eestlust. Vaid elu, rahvas ja rahvus on ontoloogilise väärtusega.

Meie tähelepanu tuleb pöörata probleemile, mis ENSVs ei olnud aktuaalne – eestluse vaimsele poolele, on ju rahvuslus kultuurinähtus. Iga rahvus kujutab endast eri kultuurielementide unikaalset süsteemi, mis toetub universaalsemale, ent omasele tsivilisatsioonikoodile.

Minu vanaisa õpetas mulle kui linnapoisile esmalt arusaamatut tõde, et mahakukkunud leivakoorik tuleb üles tõsta ja sellele suud anda, sest põllumehe töö on püha. See asendati neoliberalistliku arusaamaga, et põllumajandus on nagu iga teinegi rahateenimisviis ja leiba võib välismaalt osta.

Mis on möödunud aastate jooksul toimunud? Neoliberalistliku kirvega on ära löödud ka eestluse teine jalg – perekond. Enam kui poolte (kuni 30-aastaste vanemate) lapsed kasvavad üles ema või isata. Hiljuti raiusid Tartu (rahvusülikooli!) ajaloolased riigi õnnistusel maha ka eestluse pea – meie identiteedi. Viimane tugineb teatavasti ajaloole, mis annab vastuse küsimustele, kust me tuleme ja kes me oleme. Rahvas, rahvus, kellel ei ole oma ajalugu, ei ole praegugi olemas, tulevikust rääkimata.

Eesti rahvuskeha näeb välja nagu verine rümp, mida hoiavad niidikestena veel püsti eesti keel, laulupidu ja jalgpall. Muidugi võib rümbal esineda veel lihasvaringuid, nagu selleks olid Lille ja Valtoni sõnavõtud pleenumil. Ent seisusena on eesti vaimueliit vaimne laip, sest ilma tema aktiivse abita või täieliku ükskõiksuseta ei oleks saanud võimueliit nii hõlpsasti eestlust veristada.

Roman Ubakivi
 

Palun tõlget!

Lugupeetud arvamusrubriigi toimetus! Miks polnud lisatud härra Jürgen Ligi arvamusloole «Mis pildil valesti on» (PM 9.04) tõlget? Lugesime terve perega lauseid eest taha ning tagant ette – no aru ei saa, mida öelda taheti. Kas selline keeruline väljendusviis oli ehk taotluslik? Äkki iga mats ei peagi kõigest aru saama? Tekib küsimus, kellele see lugu üldse kõneldud oli või kas enam keerulisemalt ei saanud!?

V. K., Elva

autor on toimetusele teada