õnda aega tagasi tuli sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks välja petitsiooniga peatada justiitsministeeriumis käiv kooseluseaduse arutelu ning piirata abieluinstitutsiooni mehe ja naise vahelise kooseluga. Meie kirjatükk ei sündinud soovist kedagi vaigistada, kuivõrd me teame, et arutu ning ebaviisakas on röövida kelleltki ta vaateid. See sündis kohustusest kaitsta meie elanikkonna tervist – asi, mida ehk natukene enesekeskselt peame oma riigis esmatähtsaks.
Kuni viimaste aastakümneteni välja on homoseksuaalsus olnud teema, millele on osaks saanud hulganisti vääritimõistmist. Isegi rahvusvaheline haiguste register käsitles kuni 1973. aastani homoseksuaalsust kui psühhiaatrilist häiret, ning nagu iga korralik haigus, nõudis see ka ravistrateegiat. Markantseim näide on nn conversion therapy, mida ravi perspektiivist vaadatuna võib pidada lihtsalt pseudoteaduslike meetodite A-ks ja O-ks, kulmineerudes parimal juhul loomulike ihade allasurumisega. Lubatud 30-protsendilist tervenemisjuhtude arvu, mida üks meie riigikogu liikmetest hiljuti esitles, pole meie suutnud usaldusväärsetest allikatest leida.
Psühhiaatriliste häirete kõrval on räägitud ka homoseksuaalsest genotüübist, justkui mõni geen meie kehas võiks määrata meie seksuaalset orientatsiooni. Tõtt-öelda pole aga tänase päevani kellelgi mingit selget pilti, kuidas homoseksuaalsus kujuneb. Igavaim, ent tõepäraseim seletus on see, et meie seksuaalsus on nii kaasasündinud kui keskkonna avaldatud mõjude saadus.
Paraku näib, et ükskõik millist definitsiooni me ka ei kasutaks, jäävad homod ikkagi kaotajaiks. Kui tuua esile keskkonna mõju, siis räägitakse halvast kasvatusest, meeltesegadusest ja trendihomoseksuaalsusest. Kui rääkida geenidest, siis ühtäkki on tegu defektiga. Mõlemal puhul eeldatakse miskipärast, et homoseksuaalsus on mingisugune tõbi, mis nõuab ravi. Ent kas ikka on?