Marko Mihkelson: umbusk ei kao suletõmbega

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) kirjutab, et Eesti suhted Vene­maaga peavad lähtuma kannatlikust ja oma rahvuslikke huvisid järgivast samm­sammu­lisest liikumisest strateegilise eesmärgi poole.

Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.

Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest. See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega.

Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahkumine on meie taastatud iseseisvusaja suurim välispoliitiline võit. Just see tegi võimalikuks meie kiire tagasijõudmise Euroopa poliitilisse ruumi ühes kõige selle juurde kuuluvaga.

Selsamal 1994. aastal küsisin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: «Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna lääne või ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.»

Nüüd, pea 20 aastat hiljem pole meie naabri valikutes miskit selgemaks saanud. Ühelt poolt püütakse ehitada strateegilisi suhteid Euroopaga, teisalt aga üritatakse kõigi jõududega vastanduda lääne väärtusruumile. Arusaamine Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist segab vastastikku kasulikku arutelu tuleviku üle oma naabritega ning hoiab Venemaad kinni minevikuköidikutes.

Venemaa võimusüsteeme uuriv Londoni ülikooli professor Aljona Ledeneva on väga pessimistlik riigi demokratiseerumise suhtes. Tema hinnangul on pika aja jooksul kujunenud keerukatest kombinatsioonidest läbi põimunud vastastikuse sõltuvuse süsteem Vene võimu tipus sedavõrd elujõuline, et selle muutumist õigusriigile kohaseid reegleid järgivaks pole ette näha veel mitme inimpõlve jooksul. Kellel suurem huvi, soovitan lugeda Ledeneva värsket monograafiat «Can Russia Modernise?» («Kas Venemaa suudab moderniseeruda?»).

Venemaa peastaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov ütles alles märtsi algul avalikult, et demokraatlikud revolutsioonid (näiteks nagu «värvilised revolutsioonid» Ukrainas ja Gruusias) on samaväärsed välismaise interventsiooniga, mille vastu tuleb võidelda kõige erinevamaid, kaasa arvatud sõjalisi vahendeid kasutades. Pange tähele, et seda räägib õigusriigi väärtusi rõhutava Euroopa Nõukogu liikmesriigi esindaja. Loodetavasti pööratakse Strasbourgis sellele tähelepanu ja jõutakse seekord pehmest mõminast kaugemale.

Eelnev seab mõistagi Eesti välispoliitika kujundajate ja teostajate ette pikaajalise ülesande: kuidas edendada Venemaaga suhteid nii, et suudaksime oma väärtushinnanguid austades ja riigi suveräänsust hoides arendada konstruktiivset dialoogi mõlemat poolt rahuldavate lahenduste leidmiseks praegustele probleemidele.

Olukorra teeb siiski lihtsamaks teadmine, et praegu pole meil sellist karmi valikut, mida 1940. aasta sügisel oli sunnitud tegema üks Tartu rahuleppe autoreid Ants Piip. Ilmar Raamot kirjutab oma mälestustes, kuidas Piip talle siis selgitanud, et «rahvas ootab oma senistelt juhtidelt edasiseks poliitiliseks hoiakuks seisukohta või parooli. Rahvale tuleb selgelt ütelda: parem on Vene kui Saksa orientatsioon. Piip põhjendas seda pikemalt. Tema on elanud ja õppinud Peterburis ja võib kinnitada, et venelased on heatahtlikud ja koostöötahtelised inimesed. Nõukogude kommunism ei ole enam nii brutaalne, kui oli olnud 1917. aastal».

NKVD arreteeris Piibu 30. juunil 1941 ning 1. oktoobril 1942 suri ta Nõukogude vangilaagris.

Venemaa  investeerib praegu palju pehmesse mõjutustegevusse välisriikides, mille eesmärk on laiendada oma mõjusfääri kuni Euraasia Liidu loomiseni välja. Eks siin peegeldu eeskätt seesama ajaloo köidiklikkus. Mis puutub Eestisse, siis usun, et ettevõetav on pigem raharaiskamine.

Eesti valikud on selged ja pöördumatud. Me kuulume läänemaailma kultuuriruumi. Huntingtoni piir jookseb meist ida poolt. Isegi kõige vasakpoolsema valitsuse puhul oleks keeruline eeldada, et meie uueks sihiks saaks loobumine euroatlandi ruumist ning flirtimine SRÜ või Euraasia Liiduga. Uued Lauristinid ja Varesed ei veena vabas ühiskonnas kedagi.

Eesti suhted Venemaaga saavad seetõttu lähtuda meie jaoks kannatlikust ja oma rahvuslikke huvisid järgivast sammsammulisest liikumisest strateegilise eesmärgi poole, milleks on heanaaberlikkusel ja vastastikku lugupidavatel hoiakutel põhinev läbikäimine. Sinna on veel mõistagi pikk tee käia. Kuid sihikindlalt liikudes on see eesmärk pikemas perspektiivis siiski saavutatav. Selleks tuleb rakendada väga erinevaid võimalusi meie piisavalt rikkalikus välispoliitiliste aktivate laekas kahepoolsetest kontaktidest Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja.

Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni eelmise nädala visiit Moskvasse kinnitas, et küsimusi ja teemasid, mida kahel naabril arutada, on küll ja veel. Suur osa neist puutub ka meie igapäevaellu. Puudutagu see inimestevahelist läbikäimist või majandussuhteid, piiriüleseid koostööprojekte või hädaolukordade lahendamist. Järkjärguline edasiliikumine siin aitab rahvusvahelises mõõtmes kaasa ka Eesti kui avatud ja sõbraliku riigi kuvandile, mille järgi oleme ühtaegu värav nii Euroopasse kui ka Aasiasse.

Parim viis konkreetseid lepinguid ja kokkuleppeid saavutada on arusaadavalt konstruktiivse ja avatud dialoogi abil. Igatahes püüab riigikogu väliskomisjon oma parlamendidiplomaatias jätkata sama liini. Seejuures ei saa kuidagi eeldada, et kõigis küsimustes jõutakse mõlemat poolt rahuldava tulemuseni. Mõni küsimus leiab kergemini lahenduse, mõnes küsimuses aga jääme ilmselt veel pikaks ajaks eri arvamusele.