Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Meie igapäevaelus on märkamatult avanemas uus silmapiir või mõõde. See on aeg, mis jääb terroriakti ja järelduste tegemise vahele. Reaktsioonid, mis poliitikuil on varnast võtta, on kasutud, kuni pole teada, kellele ja millele reageeritakse. Vastustel pole millegagi haakuda seni, kuni keegi pole toimunut tahteaktina omaks võtnud ja sellele mõtet andnud.

Varem, kui terrorismi ei tuntud, oli suuri ja ootamatuid katastroofe lihtsam taluda. Alati oli olemas kõrgema jõu tahe, mis tihkelt täitis vastutuse horisondi. Jumalal oli inimese jaoks plaan, jumala rajad on keerulised, millegi eest oli tal alati inimest nuhelda.

Ingliskeelne act of God on taandunud kindlustusproosasse. Eesti keele «vääramatu jõud» on juba ühtmoodi lahutatud nii jumala kui inimese tahtest. Ja ometi ei saa me tahteta. Tahe on kui käsipuu, milleta meie maailmatajul pole pidet.

Oli midagi väga pateetilist maailma võimsaima riigi presidendi katses selgitada Bostonis toimunut täieliku teadmatuse perspektiivist. Isegi sõna «terrorism» ei tulnud üle Barack Obama huulte – sest «terror» tähendab hirmu ja hirmutab alati keegi mingil eesmärgil.

Esimesel päeval pärast Bostoni plahvatusi oli meil sündmus ja rohkem ei midagi. Kõik, mida Obama pakkuda sai, oli kõige algelisem mõeldav horisont: me saame tegija kätte; me saame temalt teada, miks ta seda tegi; me lubame, et tuleb vastulöök.

Ilmneb, et on nurki, mille taga valitseb meie üleilmse hetkekommunikatsiooni ajastul veel pilkasem pimedus kui kunagi varem. Seda tühjust, kus pole midagi leida, ei aita täita ükski tehnoloogia, ükskõik kui võimas. Võib-olla see ongi tulevikuterrori nägu: igaüks peab ise teadma, mille eest tema, riik, rahvas ja kaaskodanikud kannatavad. Selline post-terrorism oleks hävitavam kui midagi, mida seni oleme näinud.

Piisavas kontsentratsioonis hakkaks ta lahti harutama mõtlemise jõudu. Sest ainus kindlus oleks selles, mis on meie elule kõige võõram ja kaugem: hirmus, piirides, jõus, mõtlematuses.

See, mis oli Bostoni kuritöö taga, ei sulge esmalt avanenud teadmatuse ja tahtetuse horisonti. Kas näidati meile, et mitte ainult lääne julgeolek ei alga Hindukuši alt, vaid Hindukuš ise tuleb meile üha lähemale? Või saatsid patriootide päeval sõnumi Timothy McVeigh’ võitluskaaslased? Või on nartsissistlikud enesehävitajad edenenud koolitulistamistest enesetaputerrorismini? Boston näitas meile seni selgeimalt võimalust, et igale teole ei pruugigi olla vastust.

Meie järjest killunevas maailmas tuleb valmistuda Bostoni teadmatuse horisondi stoiliseks talumiseks. Parafraseerides J. G. Ballardi, kes teadis nii mõndagi inimratsionaalsuse teispoolsusest: hulluksminek ei ole kunagi viis terve mõistuse juurde jääda.