Majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale kinnitab, et valitsused võistlevad häälte pärast üsna samamoodi nagu tarnijad tarbijate pärast. Üks Ameerika kongresmen selgitas seda naftaärimehele nõndamoodi: «Sina äritsed naftafutuuridega. Mina äritsen häältega.»
Selles on alati peitunud oma tõetera. Poliitikud soovivad, et neid valitaks, ning võtavad tihtipeale mõnes küsimuses seisukoha pigem sellepärast, et see aitab neil hääli koguda, mitte oma sisemisest veendumusest. Eeldusel, et leidub piisavalt valijaid, kes ei hooli kuigi palju, millistest poliitilistest printsiipidest peaks valitsus juhinduma, ega kuluta aega kaalumisele, milline lahendus mõnes konkreetses küsimuses teeniks kõige paremini riigi pikaajalisi huve, leidub alati hääli, mida endale korjata.
Inimesed jõuavad poliitikasse eri põhjustel. Mõned on üllad ja ühiskondlikult meelestatud inimesed, kes soovivad teenida kaasmaalasi. Mõnel on kindlad veendumused, kuidas riiki tuleb juhtida. Mõned taotlevad võimu, mõju ja prestiiži. Aga kõik nad tahavad olla võimul ja soovivad enda taha valijaid, kes laseks neid võimule pääseda. Kuni leidub hääli, mida enda poole kallutada, poliitikud seda ka teevad.
Majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale viib selle suundumuse äärmusse, sätestades, et poliitika tähendabki ainult valimiste võitmist. Poliitikat käsitletakse võistlusena populaarsuse nimel, umbes nagu missivõistlusi, ainult et siin on võitja tasuks võim. Ent võim tähendab tegutsemist ja tegutsemine tähendab vastutamist tehtu pärast ning see vastutus takistab lihtsat häälte kokkuriisumist.
Sugugi mitte kõik poliitikud ja sugugi mitte kõik valijad ei ole vastutustundetud. Poliitikud, kes soovivad oma riiki teenida, ei toeta rahva püüdlusi, mis riigile kahju tooksid. Poliitikud, kel on kindel arusaam, kuidas riiki tuleks juhtida, ei poolda meetmeid, mis käivad nende ideaali vastu. Samamoodi ei anna valijad häält selliste projektide poolt, mis ei käi kokku avalike huvide või nende isiklike veendumustega. Ma võin kalduda hääletama taas kohaliku parlamendisaadiku poolt, kui ta on oma ringkonna eest hoolt kandnud ja visalt püüdnud parandada kohaliku haigla olukorda, aga mitte siis, kui ta pooldab tuumadesarmeerimist või usub, et erakoolid tuleks seadusega keelata.
Pole kerge saada valitud. Suurtes valimisringkondades vajab kandidaat abilisi, kes torkaksid lendlehti postkastidesse, kleebiksid üles plakateid, korraldaksid kohtumisi ja soovitaksid valijatel tema poolt hääletada. Üldsuse teenimisest või sügavatest veendumustest ajendatud kandidaadid leiavad mõttekaaslasi, kes on valmis aitama neil valimisi võita, sest kandidaadi võit on ka nende võit. Kui ma oleksin marksist ja kandidaat valitaks just marksismi toetamise tõttu, valmistaks see mulle suurt rõõmu, sest nii jõuab proletariaadi diktatuur sammukese võrra lähemale. Ent platvorm huvitab mind palju vähem, kui ma olen kõikuva meelega valija, kes hakkas kandidaati toetama vaid seepärast, et üks konkreetne teema läks mulle korda.
Suurärimehel, kes äritseb naftafutuuridega, ei ole äripartneritega muud sidet kui vastastikune kasu, ja nii on ka poliitikuga, kes äritseb häältega. Et hankida endale abilisi, keda ta vajab, peab ta olema neile kasulik. Kui nad ei saa kandidaadi edust käegakatsutavat tulu, rahuldab tema võit neid vaid pinnapealselt ja nad ei tunne, et nende pingutused on saanud väärilise tasu. Võitjal on tarvis anda neile tasuks osa talle sülle langenud ameti hüvedest, milleks kõige selgemalt ja kõige sagedamini on teatavad ametikohad. USAs on suursaadikute ja riigiametite juhtide kohad kõige selgemad hüved, mida võitja võib oma toetajatele jagada; Euroopas võib veidi madalamal tasemel öelda, et paljud muuseumide ja galeriide juhid ei ole ilmselgelt ametisse saanud oma kutseomaduste tõttu. Majandusteoreetilise lähenemise hind on madala tasemega avalik teenistus, mis omakorda toob kaasa üldsuse pahameele ja nördimuse, sest enamik ei saa tööd riigisektoris, küll aga peab leppima sealt pärit kesiste teenustega. Isegi omaenda standardite järgi on majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale ennasthävitav.
Majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale ei suuda adekvaatselt hõlmata valimispoliitikat. Tingimustes, kus poliitikud lähtuvad avalikkuse teenimise huvidest või oma sügavatest veendumustest ning valijad on sama meelt, kujutab see teooria endast parasiiti. Siiski võib see etendada suurt osa tegelikus poliitikas.
Poliitikute sõnumeid, mis on mõeldud konkreetsele valijate rühmale, keda need peaksid ligi tõmbama, ilma et teised seda tähelegi paneksid, nimetatakse koeraviledeks.
Ent koeraviledel on kaks puudust: esiteks ei pruugi koerad neid kuulda ja teiseks võivad neid liigagi hästi kuulda teised valijad.
Valijad, keda poliitika eriti ei huvita, hoiavad tavaliselt eemale, kui poliitika jutuks tuleb. Mis tahes hetkel on kuulajaid alati vähe, nii et kui soovitakse sõnum viia kõigi valijateni, keda saaks enda poole värvata, tuleb seda aina korrata. On muidugi võimalik panna partei esindaja sama laulu laulma ja korratagi sõnumit aina üle ja üle, aga sellelgi on oma hind. Pidev kordamine muutub monotoonseks ning partei esindaja jätab seeläbi igava, ja mis veel hullem, ebausaldusväärse mulje. Teised valijad võivad hakata tajuma, et nende selja taga käib mingi manipuleerimine, mis neid mõistagi pahandab.
Kui kandidaat on aidanud kohalikku haiglat, ei pruugi see kallutada mind tema poolt hääletama, kui ma usun, et mu tervis on heas korras ja ma ise vaevalt haiglasse satun, kuid vaevalt räägib see tema vastu, kui ma kaalun oma peas riikliku tähtsusega teemasid. Aga kui ta väidab, et on kulisside taga aidanud välja võidelda uusi maksusoodustusi naftatootjatele või andnud oma panuse latiinode eelistamisele riigiametis või ülikooli pääsemisel, siis hakkan ma omaette pobisema: «Oot-oot, see mõjutab nüüd küll juba paljusid muid asju ja seda tuleks põhjalikult arutada.» Konkreetsete rühmade soosimisel on kaks suurt puudust: soositud rühm ise ei pruugi sellega rahule jääda ning need, kes soosingu alla ei käi, võivad teiste soosimise pärast kandidaadile selja keerata.
Majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale on kasulik, sest see toob esile teatavad lubadused, mida poliitikud on varmad andma. Kuid tervikuna võib seda pidada ebapiisavaks poliitikateooriaks ja praktikas ainult piiratud määral rakendatavaks, kusjuures see võib sageli tagasilööke anda.
Üldises plaanis aga toob see esile majanduse ja poliitika erinevuse. Majandus tegeleb tehingutega osaliste vahel, mille puhul usaldusel on küll oma, aga siiski üpris väike osa. Poliitika võib küll tunnistada, et tegelikus maailmas täielik usaldus puudub, aga ometi vajab see nii mõneski väljundis märkimisväärset usaldust ja suurt usaldusväärsust.