Jüri Adams: Rahvakogu on nagu vene rulett

Jüri Adams Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Endine põhiseaduse assamblee liige, Rahvakogu töös eksperdina osalenud Jüri Adams võrdleb Urve Eslasele antud intervjuus Rahvakogu vene ruletiga – Eesti riigi meelekohale pandi püstol, vajutati päästikule, aga pauku õnneks ei tulnud. Kui seda kordama hakata, siis võib see pauk ükskord ka tulla.

Rahvakogust on möödas veidi üle nädala. Nüüd on paras aeg hinnata, mis siis õigupoolest toimus.

Normaalne poliitiline protsess toimub nii, et kõik need, kes ei ole riigis toimuvaga rahul, püüavad asju korrigeerida sel teel, et järgmistel valimistel saavutada piisavalt hea tulemus ja siis selle baasilt viia riigiellu korrektiivid.

Meie Eestis aga jõudsime olukorda, kus praktiliselt keegi enam ei arva, et oleks võimalik saavutada teistsugust valimistulemust ilma poliitika mängureeglites midagi oluliselt muutmata. Kui ütlen «teistsugust valimistulemust», siis pean silmas olemasolevat nelja erakonda. Nende osatähtsus riigikogus võib ju valimiste tagajärjel muutuda, aga et sinna nende kõrvale võiks tulla viies või kuues erakond või et need neli olemasolevat erakonda hakkaksid asju ajama kuidagi väga teistmoodi, sellist lootust ei ole. Selle punnseisu, lootusetu oleku taustalt algaski otsing, kuidas oleks võimalik saavutada Eesti sisepoliitika mängureeglite muutmist.

Kas te peate silmas seadusandlikke raame või pigem käitumisreegleid?

Mina ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et moraali lugemisega või eeskuju näitamisega on võimalik mängureegleid oluliselt muuta. Vene lasteluuletajal Samuil Maršakil on tekst, kus kassile loetakse moraali, mida ta kõike peaks teistmoodi tegema, kass kuulab seda ja sööb rahulikult edasi.

Käitumisreeglid muidugi muutuvad ajaga ja ajakirjandusel on sellele oluline mõju, aga muutumise peamine tee käib ikka nii, et inimesed, kelle käitumisega ei olda rahul, jäävad poliitikast kõrvale. Asemele tulevad uued, teistmoodi käituvad inimesed.

Uute erakondade loomine on meil kujunenud praktiliselt võimatuks. Uute tulijate jaoks on praegu riigikogus esindatud nelja erakonnaga võistlemise tingimused äärmiselt ebavõrdsed. Alates 2004. aastast saavad riigikogus esindatud erakonnad riigieelarvest rahalist toetust nii palju, et suudavad sellega katta oma põhilised valimiskampaania kulud. Uutel tulijatel sellist võimalust ei ole ja nii on nad pandud rahaliselt täiesti ebavõrdsetesse tingimustesse.

Erinevalt omaaegsest Res Publicast ei saaks praegu ükski uus erakond ka erasektorist olulist rahalist toetust, sest alates 2004. aastast on erasektor valdavalt lakanud erakondi valimiskampaanias toetamast. Uus erakond peab oma valimistulemuse saavutama ilma valimisreklaami ostmata.

Kui haritlased ütlevad, et neid ei kuulata ja et praeguse valitsuse inimesed suhtlevad rahvaga ülbelt, siis kõik need ärritavad tegurid on sekundaarsed. Poliitilise elu punnseisu keskne põhjus on ebavõrdne olukord poliitilises konkurentsis.

Ma ei tahaks siinkohal hakata üle kordama kõike seda, mida suurepäraselt analüüsis Ivar Tallo artiklis «Vajame erakonnadebatti» (Sirp 22.03). Praeguse nelja nn kartellierakonna positsioon on sarnane sellega, mis oli komparteil nõukogude võimu ajal.

Kuidas see protsess nii kaugele arenes, et kartellistumine võimalikuks sai?

Praegune olukord kujunes järk-järgult, ilma et keegi oleks seda selliseks kavandanud. 1994. aastal leiti, et Eestile oleks parem suurte erakondade kiirem kujunemine paljude väikeste asemel, ja tõsteti minimaalselt nõutavat liikmete arvu tuhandeni. See on elanike arvuga võrreldes kõige kõrgem liikmete miinimumarv maailmas, aga see iseenesest ei ole veel traagika.

Kuid pärast 2003. aasta Res Publica valimisvõitu tõstis Juhan Partsi valitsuskoalitsioon riigi poolt riigikogu erakondadele antava rahalise toetuse alates 2004. aastast kolmekordseks. Nii kujunes praegune olukord nende kahe faktori koosmõjul. Esialgu ei saanud keegi aru, et neil otsustel võivad olla halvad tagajärjed. Läks umbes kümme aastat, enne kui Eesti ühiskonnas hakati aru saama, millisesse ummikseisu oli satutud.

Kui kunagistes valesammudes puudus ilmne pahatahtlikkus, siis  soovimatus olukorda muuta, et kunagisi vigu parandada, ei pea ju silmas riigi huve, vaid lähtub parteide erahuvidest?

Võimul olevad inimesed ei tee ju enda arvates halbu otsuseid, neil on ikka silme ees mingi hea eesmärk. Ent ühelgi otsusel ei ole ainult see üks tagajärg, see, mida otsuse tegijad kavandavad. Poliitikud peaksid ette nägema ka teisi, soovimatuid tagajärgi. Kuid ebaintelligentsed poliitikud ei suuda neid ette näha. Sellega kaasnevad halvad tagajärjed on vahel palju ohtlikumad kui see, kui soovitud hea tagajärg jääb saavutamata.

Kui 2003. aastal käis riigikogus vaidlus erakondade rahastamise küsimuste üle, oli kümmekond rahvaesindajat, kes neis otsustes ohtu nägid, ülejäänud olid hurraaga poolt. Ka 1994. aasta erakonnaseaduse eesmärk oli ühiskondlik-pedagoogiline – loodeti sundida pisierakondi liituma. Kuid see sund on viinud tulemuseni, et ühiskonna ülejäänud osad kaotasid võimaluse esitada valimistele oma kandidaatide nimekirju.

Rahvakogu enamus ütles täiesti selgelt, et praegune olukord ei saa enam edasi kesta ja tuleb lasta uutel erakondadel juurde tekkida. Kuid nüüd alles võitlus algab. Oleks naiivne arvata, et neli parlamendierakonda sellega niisama lihtsalt lepivad. Tõenäoliselt punnitakse muudatustele väga põhjalikult vastu.

Kõige enam hakatakse vastu punnima rahalise ebavõrdsuse likvideerimisele. Riigikogu erakonnad ei taha mingil juhul oma riigieelarvelist rahastatust vähendada. Vastupidi, nad on huvitatud, et see hakkaks kasvama. Hiljuti jõudis justiitsministeeriumist riigikokku ettepanek, et parlamendierakondade rahastamise võiks siduda tarbijahinna kasvuga. Kui tänavu on see summa 5,4 miljonit eurot, siis järgmisel aastal oleks see 5,6 miljonit. Muudes küsimustes on neli riigikogus esindatud erakonda ikka erinevatel arvamustel, aga selles, nende ühishuvi küsimuses, on üksmeel.

Kui vastuseis uute erakondade tekkimisele ja rahastamise muutmisele on nii tugev, siis kas on üldse võimalik, et Rahvakogu see ettepanek riigikogu heakskiidu saab?

Raske ütelda. Mina näen asja nii, et kõigi nelja erakonna sees on erinevaid arvamusi. Osa inimesi ütleb, et tuleb iga hinna eest säilitada praegune süsteem. Samas on ka neid, kes on kaugelenägelikumad ja ütlevad, et pikemas perspektiivis viib see katastroofini. Ma ei tea, millises erakonnas sisevõitlus esimesena välja lööb. Keskerakonnast ma ei arva, et see võiks olla koht, kus mõni tiib ütleb, et jätame nüüd riigilt varastamise ja hakkame kasinalt ning kokkuhoidlikult elama. Pigem lahvatab see mõne teise erakonna sees.

Erakondade sisedemokraatia probleem üldisest liinist kõrvalekaldumist muidugi eriti ei soosi.

Erakondade siseasjadega on nagu teise perekonna siseeluga. Meile võib mitte meeldida, kuidas naabripere elab, et nad tülitsevad liiga palju või ostavad lastele liiga kalleid mänguasju, aga me ei saa nende elu käsutada. Samamoodi pole võimalik erakondi käsutada. Eks maailmas on varemgi olnud erakondi, kes on oma sisemiste valede valikute tõttu hävingule läinud. Seda juhtub arvatavasti ka meie ajal.

Miinimum, mida Eestis on praegu vaja saavutada, on anda normaalne võimalus kodanikele hakata moodustama uusi erakondi ja anda erakondadele normaalsed võimalused osaleda valimistel. Kui need tingimused on täidetud, siis tõenäoliselt tuleb ka tulemus.

Mis te arvate seisukohast, mis teeb vahet poliitikas ja erakonnapoliitikas osalemisel: kui erakonnapoliitika on oma mängureeglite tõttu muutunud nakkusohtlikuks neile, kes sellega liituvad, siis otsitakse pigem võimalust osaleda poliitikas ilma erakonnaga liitumata. Kas see ei saa üheks takistuseks uute erakondade moodustamisele?

Mina defineerin seda mõistet nii, et poliitika on tuleviku kujundamise töö.

Kui tahame, et meie riik ja ühiskond oleksid tulevikus kuidagi teistmoodi, siis tuleb teha selle nimel tööd. Ainult pahandamine ei ole väga produktiivne. Tuleviku kujundamise töö on alati kollektiivne töö. Tuleb üles leida inimesed, kes tahavad samasuguseid muutusi nagu sina, ja leida nendega mõistlik koostöövorm.

Tuleme tagasi Rahvakogu juurde. Enne selle toimumist oli ühiskonnas mitmeid hirme. Miks seda peljati?

Neile, kes meie poliitikaelu on jälginud, ei olnud midagi üllatavat küsimustes, mis laupäeval Rahvakoguks kokku kutsutud inimeste ette pandi, ja vastustes, mida neile anti. Uudisväärtusega oli vastus presidendi otsevalimise küsimusele. Üldiselt arvati, et tuleb valdav ülekaal presidendi otsevalimise poolt. Et seda ei tulnud, sellel on selge seletus: meil on olnud järjest kolm presidenti, kellesse rahva enamik suhtub kiitvalt, nii ei nähta ka vajadust süsteemi muuta.

Kõik muud vastused olid ettearvatavad. Küsimuste juures oli esitatud kaks peamist vastusevarianti: kas jääme olemasoleva korralduse juurde või muudame seda, ja pakutud üks või mitu võimalust, milline uus kord võiks olla. Olemasoleva korralduse suhtes valitseb Eesti ühiskonnas praegu valdavalt rahulolematus, seepärast said muutmise ettepanekud suurema poolehoiu.

Laias laastus 60 protsenti vastanutest oli praeguse olukorra muutmise ettepanekute poolt. Laupäevaste hääletamiste põhitulemus on sõnum, et suur osa elanikkonnast tahaks olukorra muutmist. Selle peamine väärtus on, et nüüd ei saa enam ütelda, et on mingi väike seltskond «Harta 12-le» alla kirjutanud haritlasi, kes nurisevad, vaid sedasorti nurinal on elanikkonna hulgas palju laiem toetus.

Seega on Rahvakogu peamine väärtus, et ta teatud mõttes legitimeeris hartas öeldu koalitsioonipoliitikute jaoks laiemalt?

Soov, et midagi muutuks, on tugev, aga muudatusi nõudvad meeleolud on killustunud erinevate variantide vahel. See kõik ei vii veel tingimata olulistele muutustele. Aga vähemalt mingisugused kosmeetilised muutused on tulemas lähiajal.

Kuid ma olen väga skeptiline selles osas, kas sarnane üritus peaks korduma või kas seda saaks soovitada teistele riikidele. See, mis toimus, sarnanes vene ruletiga. Eesti riigi meelekohale pandi püstol ja vajutati päästikule, õnneks ei olnud seekord rauas padrunit. Kui seda hakata kordama, siis ühel hetkel võib seal olla padrun. Inimeste antavad vastused on esmajoones ikka emotsionaalsed, ratsionaalseid vastuseid ei saa eeldada.

Kui samasugune ettevõtmine toimuks majanduskriisi ajal, võib tulemus olla kurb. Eestis on selline kogemus olemas. 1933. aasta sügisel toimus põhiseaduse rahvahääletus olukorras, kus suur osa rahvast oli tööta, inimesed olid kaotanud oma säästud ja keegi ei tundnud kindlust homse päeva suhtes. Sellistes olukordades tegelevad inimesed protestihääletamisega, aga protesti sihitakse ka nende vastu, keda ei saa tegelikult süüdlaseks pidada.

See, et Rahvakogu andis ebatavaliselt mõistliku tulemuse, oli üldisest olukorrast tulenev juhus. Kogu Rahvakogu protsessi ajal oli Eesti sisepoliitiline kliima erakordselt rahulik, üleriigilise tähtsusega skandaale ei olnud. Teistsugustel tingimustel oleksid tulemused võinud olla hoopis teistsugused.

Reformierakonna rahastamisskandaal, mille tulemusena Rahvakogu sündis, oli siiski endiselt õhus.

Viimase paari-kolme kuu jooksul on valitsuskoalitsiooni-vastast turmtuld ju anda püütud, aga see ei olnud tõhus. Erakondade rahastamise valdkonnas ei ole siiski mingit põhimõttelist erinevust, kas on tegemist valitsuskoalitsioonierakondadega või opositsiooni erakondadega. Kui osa ajakirjandust tahab meeles pidada esmajoones seda, et oli konkreetsete Reformierakonna liikmetega seotud rahastamisskandaal, siis selles ei ole midagi taunitavat.

Mina siiski kutsuksin üles nägema asju laiemalt, et kogu erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise praktika on üksainus suur skandaal, või kui tahate – paljude erinevate skandaalide ahel. Et skandaal on valimiskampaaniate kulude lükkamine maksumaksjate kaela; et skandaal on valimiskampaaniate võlgu tegemine; et skandaal on maksude maksmisest kõrvalehiilimine või varimajanduse raha kasutamine poliitikas; et skandaal on ettevõtete annetuste põrandaalune ja raamatupidamise andmeid võltsiv kasutamine jne.

Viimane uudis oli ju see, kuidas Keskerakond organiseeris osa linna raha liikumise läbi ametnike palga erakonna vahenditesse. See peaks ka skandaali nime väärima.

Kui oletame, et Rahvakogu oli vene rulett, siis milline oleks võinud olla see küsimus, mis oleks läinud kuulina rauda?

Kas või seesama eespool käsitletud presidendi otsevalimise küsimus. Teistsugune tagajärg oleks võinud anda võimaluse formeerida populistlik erakond, mis seaks eesmärgiks parlamentaarse vabariigi asemel presidentaalse vabariigi, ja tõenäoliselt ka teistsuguse valimissüsteemi.

Täpselt selline oli olukord Eestis 1933. aastal. Justkui üleöö tõusis suurimaks erakonnaks Vabadussõjalaste Liit seisukohtadega, et kõik, mis seni oli tehtud, oli tehtud valesti, et parlamentaarne riik ei kõlba kuhugi, et on vaja suure võimu ja kõva käega presidenti. Praktiliselt ühe aastaga saavutati suure osa valijate toetus.

Meie praeguses rahulikult arenevas Eestis, mis omakorda on stabiilses Euroopa Liidus, tundub see mõeldamatu. Aga see ei ole võimatu, me oleme oma ajaloos selle juba korra läbi elanud. Ülesköetud rahvahulgad on alati võimelised füüsiliselt pühkima minema olemasoleva valitsuse ja riigikogu ning lööma platsi puhtaks. Läinud aastal juhtusid sarnased asjad araabia riikides.

Riigid on ehitatud mitmel moel keeruliseks ka sellepärast, et riigi mõistlik valitsemine peab rahvamasside emotsionaalsest seisundist olema parajalt distantseeritud ja isoleeritud. Kui praegu saame öelda, et see, kuidas Rahvakogu välja kukkus, on positiivne, siis täpselt samasugune mehhanism võib teistsuguses emotsionaalses olukorras anda risti vastupidise tulemuse. Ma ei ütle, et me pääsesime üle noatera. Aga need inimesed, kes Rahvakogu käivitasid ja organiseerisid, ei andnud endale aru, millise tulega nad mängima hakkasid ja kui ohtlik see on.

Kas rahvas on massina tegutsedes siis pigem rumal kui arukas?

Rahvas on rahvas. Rahvas koosneb inimestest ja inimesed on väga erinevad. Rahva hulgas on kihte, kes on rumalad ja kelle kohta võiks öelda, et demokraatiale oleks parem, kui nad üldse kunagi valima ei tuleks. Ja siis on teised kihid, kelle kohta saab öelda, et tänu neile demokraatia veel üldse püsib, sest nad on targad ja vastutustundlikud. Peale selle on mitmesugused vahekihid.

Emotsionaalne hingeseisund võib rahva hulgas lainetada äärmiselt kummaliselt ja kunagi pole garanteeritud, et lainetavates olukordades ei jää peale otsused, mis on pikemas perspektiivis halvad. Üks demokraatia kõige raskemaid ja olulisemaid ülesandeid on võitlus selle eest, et rumalus rahva hulgas ei kasvaks liiga suureks. Et kasvavad põlvkonnad saaksid poliitharidust. Et rahva mõistlikumad osad saaksid vähem haritute üle hoida vaimset kontrolli.