Viimane uudis oli ju see, kuidas Keskerakond organiseeris osa linna raha liikumise läbi ametnike palga erakonna vahenditesse. See peaks ka skandaali nime väärima.
Kui oletame, et Rahvakogu oli vene rulett, siis milline oleks võinud olla see küsimus, mis oleks läinud kuulina rauda?
Kas või seesama eespool käsitletud presidendi otsevalimise küsimus. Teistsugune tagajärg oleks võinud anda võimaluse formeerida populistlik erakond, mis seaks eesmärgiks parlamentaarse vabariigi asemel presidentaalse vabariigi, ja tõenäoliselt ka teistsuguse valimissüsteemi.
Täpselt selline oli olukord Eestis 1933. aastal. Justkui üleöö tõusis suurimaks erakonnaks Vabadussõjalaste Liit seisukohtadega, et kõik, mis seni oli tehtud, oli tehtud valesti, et parlamentaarne riik ei kõlba kuhugi, et on vaja suure võimu ja kõva käega presidenti. Praktiliselt ühe aastaga saavutati suure osa valijate toetus.
Meie praeguses rahulikult arenevas Eestis, mis omakorda on stabiilses Euroopa Liidus, tundub see mõeldamatu. Aga see ei ole võimatu, me oleme oma ajaloos selle juba korra läbi elanud. Ülesköetud rahvahulgad on alati võimelised füüsiliselt pühkima minema olemasoleva valitsuse ja riigikogu ning lööma platsi puhtaks. Läinud aastal juhtusid sarnased asjad araabia riikides.
Riigid on ehitatud mitmel moel keeruliseks ka sellepärast, et riigi mõistlik valitsemine peab rahvamasside emotsionaalsest seisundist olema parajalt distantseeritud ja isoleeritud. Kui praegu saame öelda, et see, kuidas Rahvakogu välja kukkus, on positiivne, siis täpselt samasugune mehhanism võib teistsuguses emotsionaalses olukorras anda risti vastupidise tulemuse. Ma ei ütle, et me pääsesime üle noatera. Aga need inimesed, kes Rahvakogu käivitasid ja organiseerisid, ei andnud endale aru, millise tulega nad mängima hakkasid ja kui ohtlik see on.