Kadri Veermäe: nokk kinni, saba kinni

Kadri Veermäe Foto: Mihkel Maripuu

Itaalia poliitilises patiseisus on praeguseks läbi proovitud vist kõik manöövrid, mis lõksusolijaid võiksid aidata, kuid edu need toonud pole. Ka on läbitud täielik korviandmisring: vasaktsentristide liider ­Pier Luigi Bersani andis korvi temaga liitu lööma nõustunud paremtsentristile Silvio Berlusconile, Bersani enda on ära põlanud aga protestipartei Viie Tähe Liikumise juht Beppe Grillo ning Grillo ja Berlusconi suhteid iseloomustab kõige pehmemalt väljendudes vastastikune antipaatia.

Mida ühist olekski arutada osalistel, kellest üks tahab kõrgemaid makse, teine minevikumaksude sularahas tagastamist ja kolmanda poliitiline agenda seisneb eelkõige valitsevale poliitikale oponeerimises? Samas esindavad nad kõik koos just praegu Itaalias elanike seas valitsevaid meeleolusid – valelikust poliitikast on inimestel kõrini, halvenenud elustandardiga ei taha aga keegi leppida ja rahakotiraudu ei soovi nagu ka veelgi rohkem lahti kangutada.

Bersani sõnas möödunud kuul pärast nurjunud katset valitsust moodustada, et praegu peaks Itaaliat valitseda tahtma vaid hull, kuid hulle paistab siiski riigis jaguvat. Peale valitsusiha iseloomustab neid aga ka kompromissitus – kas seilata oma tingimustel või minna koos kogu täiega põhja. Ehk veidi ebaõiglaselt, aga paratamatult tuleb meelde lõbulaeva Costa Concordia kapten Francesco ­Schettino, kelle kapriisse tervitusmanöövri tagajärg lebab siiani Giglio saare lähedal rannikuvetes külili. Kapten on nüüdseks küll kohtu ette jõudnud, vrakki pole suudetud aga ikka ära viia, kuigi õnnetusest on möödas üle aasta.

Itaalia poliitika kunagine patune kapten Silvio Berlusconi seilab aga mõnuga edasi, teatavate süüdimatu triksteri joontega poliitikule võib praegune segadus üsnagi meeldida – nagu valimiskampaania ajalgi saab anda suurejoonelisi paranduslubadusi ja -ettepanekuid, kuid ohtu, et neid täitma peaks hakkama, pole. Enne vaid rahandusministri kohta soovinud Berlusconi on nüüdseks valehäbi kõrvale heitnud ja teatanud, et sooviks järgmiste valimiste järel siiski peaministriks saada.

Lähiajal ei paista aga keegi kellekski saavat, sest kõigepealt tuleb ülehomme hakata presidenti valima – analüütikute sõnul võib selleks saada üks kolmest endisest peaministrist, kas Giuliano Amato, Massimo D’Alema või Romano Prodi –, kes siis järjekordselt valitsuse moodustamise ettepaneku teeb ning kel on ebaedu korral voli ka kogu kupatus laiali saata. Et aga patiseis täiuslik oleks – viimaste arvamusküsitluste järgi võidaks nüüd valimised Berlusconi. Küll äärmiselt napi eduga, aga siiski.