Maris Jõks: kirjaoskusega suht halvad lood

Maris Jõks Foto: Peeter Langovits

Missugune on kirja- ja kõnekeele vahekord ajalehes, kas viimasele tohib seal üldse kohta olla, arutleb Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.

Järgmised laused pärinevad Postimehe mustast materjalist ehk siis lehte jõudnud ei ole: Eesti jaoks tähendab see huvi vähenemist meie kaupade ja teenuste järele, ehk siis mõnikord ka välistellimuste äralangemist. Viiskümmend preemiat, neist kolm elutööpreemiat. Ehk siis Eesti Kultuurikapital jagas eile aastapreemiaid.

Samas, ega vabalt võib olla, et mõni ikka satub lehte ka, ehk siis et seda on lihtsalt nii palju nagu, et lihtsalt ei pane tähele enam, et siis vahel ongi mõni ehk siis lehes.

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda … püüan nüüd jälle kirjakeelele üle minna: rinnastav, ühendav ja seletav sidesõna ehk ei nõua enda ette koma ega enda järele määrsõna siis. Piisab, kui öelda ja kirjutada: See tähendab huvi vähenemist ehk tellimuste äralangemist. Lause algusest tuleks aga nii ehk kui ka siis lihtsalt ära jätta või kui mõte seda nõuab, asendada sõnaga niisiis või seega.

Kõnekeeles tekkinud sidendil ehk siis on seesama ühendav-seletav funktsioon nagu sõnal ehk, kuid seda kasutatakse vähem üksikute sõnade ja rohkem osalausete sidumiseks, samuti lause alguses. Kõnekeele laused on pikemad, osalauseid seostatakse ja uut lauset alustatakse sageli juhuslike side- või määrsõnadega või muude täitesõnadega: samas, tähendab, kusjuures jt. Lauseehitus on lõdvem, tuleb ette kordusi, grammatilist ebaühtlust.

See kõik on kõnekeeles. Termini kirjakeel all ei mõelda tingimata kirjapandud teksti, vaid korrektset, s.o normikohast keelt, lihvitud lauseehitusega, ilma täitesõnadeta – moodne termin selle kohta on standardkeel. Kõnekeele all aga ei mõelda mitte ainult seda, et tegemist on suulise esitusega – täpsemalt annab ehk mõistet edasi termin argikeel. Peale kanali – suuline või kirjalik – tuleb arvesse võtta ka kõnesituatsiooni: formaalne või mitteformaalne.

Ajalehekeel on kirjutatud keel, kuid kas alati ka standardkeel?

Uurijad on juba aastaid tagasi märkinud, et ajalehekeel muutub aina vabamaks: et see läheneb argisele kõnekeelele (Külli Habicht, «Eesti kirjakeele hetkeseis: tähelepanekuid ja probleeme», ettekanne aastast 2005), et ilma teeb kirjutatud kõnekeel (Peeter Päll, «Kirjakeele mõiste inimeste tavateadvuses hägustub», Õpetajate Leht, 4.02.2011). Tiit Hennoste näeb selle muutuse taga peamiselt veebi- ja kollase ajakirjanduse mõju paber- ja valgele ajakirjandusele («Mis küll saab sest meediast?», PM, 4.04.09).

Ma arvan, et vabam keelekasutus meedias ei ole ainult halb. Esiteks loodan ma optimistlikult, et kantseliidikramp tänu sellele veidigi lõdveneb ja lugeja peab harvemini rinda pistma selliste lausetega nagu NATO salateabe sertifikaadi saamiseks pole riigikogu liikmele vaja teostada julgeolekukontrolli seda teostava asutuse (nt kapo või teabeameti) poolt (PMi must materjal).

Teiseks aga sisaldab üks ajaleht väga erinevaid tekste, erinevaid just eespool räägitud formaalsuse poolest. Päevalehtedes nõuavad formaalsemat keelekasutust näiteks Eesti ja välisuudised ja majandus, vabam võib keel olla spordi- ja meelelahutusrubriigis. Intervjuu «kirjakeelsus» sõltub teemast ja intervjueeritavast.

Niisiis, mitte kõiki kõnekeele (s.o argikeele) ilminguid ajalehes ei tule kohe ja tingimusteta hukka mõista. Mitte kõiki – see tähendab, midagi siiski.

Rääkides argikeele mõjust kirjakeelele, peetakse enamasti silmas sõnavara. Argisõnavara on värvikam, sinna kuulub ka släng ja madalkeel. Postimehe Eesti ja välisuudistest on keeletoimetajale ette jäänud seesugused laused: Kas sellepärast, et alqaedalaste ja nende pereliikmete tapmine kusagil Pakistani või Jeemeni hõimualal ei koti eriti kedagi? Samamoodi hängivad mõnedki keskerakondlased üha avalikumalt ringi ka Maksim Reva ja Dimitri Linteri taoliste isikutega. Aruande kokkuvõttes tõdetakse, et tegelikult on Euroopas noorte kirjaoskusega suht halvad lood.

Täpsustuseks, viimane lause oli mõeldud neutraalse infona uudises. Peab küll stiilipime olema, et siin mitte irooniat näha.

Slängi ei pea tingimata vältima kõmu-uudistes, nagu näiteks Selena Gomezi lahkuminek Justin Bieberist ei morjenda (ÕL online, 31.01.2013). Poliitika- ja majanduslugudest võiks igasugused morjendamised, kottimised, tagajalgadele tõusmised, pädemised ja mittepädemised siiski välja jääda, neil kõigil on olemas kirjakeelsed vasted: korda minema või huvitama; ärrituma; kehtima, paika pidama.

Sõnadest veel. Kõnekeelele on omased teatud sõnavormid: nud-lõpp lüheneb kohati nd-ks (selle kasutamine võib olla ka kirjutaja valik), arvsõna osise -kümmend asemel öeldakse enamasti -kend jne. Mõni sõna läheb aga hoopis pikemaks: üles – ülesse. Viimane on keeletoimetajate nuhtlus, paljud kirjutajad ei näi teadvat, et ülesse ei ole kirjakeele sõna.

Omaette teema on jutumärkidevaheline. Kui ajakirjanik oma tekstis püüab ikka enam-vähem kirjakeelseks jääda, siis tsitaatides demonstreeritakse mõnuga vandesõnu ja selliseidki keelendeid, mille kohta kunagi öeldi, et need trükimusta ei kannata. Mäletan päeva, mil peaaegu igas intervjuus ütles keegi kurat. Mitte et see nüüd nii hull sõna oleks, aga kui lugeja juba kolmandat korda selle otsa komistab, siis tekib küsimus, misasja need intervjueeritavad vannuvad kõik.

Spordiintervjuusid aga elavdavad tihti sellised väljendid: «Võtame Tarva ja Kalevi ärajäänud mängu [---] – see näitab, kui munadeta mehed on korvpalliliidus.»

Peale argisõnavara on ajalehekeelde hakanud ilmuma ka suulise kõne lauseehituse iseärasused. Pausitäidet et-et-et veel artiklisse kirja pole pandud, ehk et lause alguses läheb aga juba läbi küll, samuti ehk (et) siis, nagu nägime (mille ette, muide, peetakse vajalikuks panna koma), ja ka emotsionaalset värvingut lisavad abisõnad: Ega see on ka vastastikune.

Viimaste kasutamine muudab ka lauseehitust, kuid ilma nendetagi on suulise kõne sõnajärg vabam, vestluses me ei tunne, et neil lausetel midagi viga oleks: Kindlasti on näiteid meil kõigil selle kohta. Stiimuliks oleks see, et nad saavad Euroopa Liitu tulla elama (näited taas PMi mustast materjalist). Ei olegi viga, seni kuni neid kirjakeelsesse teksti ei torgata.

Viimane näide oli intervjueeritava repliik, ja selle valdkonna kohta on mul paar küsimust. Jutumärkide vahel olev tekst on püha ja puutumatu – nii on harjunud mõtlema enamik toimetajaid ja keeletoimetajaid. Ruumipuudusel võib sealt ainult midagi välja kärpida ja väljajätt tuleb ka vastavalt märkida: [---]. See pühadus ja puutumatus on siiski kahel põhjusel küsitav.

Kõigepealt, kuidas tekst sinna jutumärkide vahele saab – eks ajakirjanik kirjuta diktofonilt maha. Ma ei tea, kuidas seda ajakirjandustudengitele õpetatakse, kas selle kohta on olemas ka mingi teooria. Ega ometi nii, et kirjutagu üles absoluutselt kõik ja täpselt nii, nagu inimene ütles, iga viimane kui noh, ee, et-et ja nagu, kõik koperdused, kordused ja eneseparandused? Tulemus näeks siis välja nagu filoloogiatudengi kodune töö: suulise kõne transliteratsioon. Küsin sellepärast, et viimasel ajal intervjuud tihti sellised välja näevadki: grammatiliselt vigased ja seosetud laused, kordused, täitesõnad jne.

Teiseks, kui intervjueeritav teeb keelevigu, näiteks ütleb kellegiga ja millegiga, kas tõesti ei tohi neid vorme parandada, sest «inimene ise ju ütles nii»? Kas öeldu mõte muutub, kui kirjutame kellegiga asemele normikohase kellegagi? Mõte tuleb ju hoopis paremini välja, sest lugeja saab keskenduda lause sisule, mitte ei takerdu vormi: milline kirjaoskamatu ettevõtja (arst, minister)!

Muidugi tuleb selliste parandustega ettevaatlik olla ja piiri, millal lõpetada, peab keeletoimetaja iga kord ise ära tundma, kindlaid reegleid siin ei ole. Mõni aasta tagasi juhtus selline lugu. Ühes artiklis tsiteeriti kõrget Eesti poliitikut, tsitaat oli kuue-seitsmerealine lohe, grammatiliselt vildakas ja mõtteilt hajus.

Üks meie keeletoimetajaid püüdis seda kohendada, natukenegi lühemaks ja selgemaks. Järgmisel päeval oli toimetaja väga tige: lause oleks pidanud just sellisena loosse jääma, täies ilus – tehku lugejad ütleja kohta oma järeldused! Puänt tuleb ka. Nädala lõpus oli kõnealune tsitaat «Ärapanijas», sest vaatamata keeletoimetaja pingutusele jäi lause ikka selliseks, et kõlbas televaatajate naerutamiseks ette lugeda.