/nginx/o/2012/09/26/1341158t1h83ad.jpg)
AS Repo Vabrikud juhataja ja Sorbes Ukraine Ltd direktor Tiit Kolk kirjutab Postimehe arvamusportaalis IRLi ministrite sisserände-ettepanekust rääkides, et kuna Eesti haridusasutused on hädas süveneva õppurite puudusega, võiks Eesti noori lääne-ukrainlasi koolitada oma kutseõppe- ja kõrgharidusasutustes, ta rõhutab, et Lääne-Ukrainas on rahvuslikult meelestatud, läänemeelne, vene- ja nõukogudevastane positiivse iibega 20-miljoniline elanikkond.
Postimees kirjutas 11. aprilli juhtkirjas, et Eestis on puudus inimestest ja see piirab oluliselt meie arenguvõimalusi praegu ja enamgi veel tulevikus. IRLi kolme ministri ettepanek lihtsustada sisserände protseduure spetsialistidele ja nende pereliikmetele on lehe arvates tervitatav.
Kindlasti on poliitikute samm positiivne. Mil määral aitab see leevendada inimeste puudust, lehe osutatud probleemi, on siiski küsitav.
Me saame endale nõnda ajutiseks ajaks sisserännanud kolmanda riigi küpseid kodanikke, kes suhtuvad Eestisse kui ajutisse peatuspaika. Arvatavasti aitavad need inimesed lahendada mõne ettevõtte probleeme ja aitavad sellega kaasa heaolu kasvule üldiselt. Meie riigi põhiprobleemi, lihtsalt inimeste puudust, see kahjuks ei lahenda.
Inimeste puudust aitaks vähendada teistsugune käik.
Käik, mis tagaks noorte ja andekate inimeste «impordi» riikidest, kus Eesti heaolu taset ja elukeskkonda peetakse ligitõmbavaks, riikidest, kus Eesti riigi ja rahva saavutustele vaadatakse austusega.
Selline «inimimport» võiks olla korraldatud riikidevahelise hariduskoostöö vormis ja üheks doonorriigiks võiks olla Ukraina, täpsemalt Lääne-Ukraina.
Lääne-Ukrainas on rahvuslikult meelestatud, läänemeelne, vene- ja nõukogudevastane positiivse iibega 20-miljoniline elanikkond. Nad on lääne-ukrainlased ja selle üle uhked. Nad on ettevõtlikud ja töökad. Nad austavad Eestit ja tahaksid siia tulla.
Eesti võiks noori lääne-ukrainlasi koolitada oma kutseõppe- ja kõrgharidusasutustes.
Eesti haridusasutused on hädas süveneva õppurite puudusega, mis sunnib koolivõrku kokku tõmbama, mis omakorda kahandab riiki ja ärgitab inimesi lahkuma. Uute õppurite juurdevool peataks koolivõrgu kahanemise protsessi ja leevendaks hiljem õdede, ehitajate, aga miks mitte ka inseneride ja arstide probleemi.
Oluline on järgida kolme tingimust.
Eestisse õppima saab ainult läbi tiheda konkursisõela, mis tagab ainult andekate noorte impordi. Õppimine toimub ainult Eesti keeles, mistarvis esmalt läbitakse keele intensiivkursus. Kooli lõpetamise järel on õppuril kohustus teatud aeg töötada Eestis oma erialal. Ainult nende tingimuste korral saab noor elamisloa ja tasuta õppimise võimaluse koos toetusega äraelamiseks.
Võib oletada (ja see on eesmärgiks), et suurem osa õppureist sulandub õppeperioodi jooksul Eesti ühiskonda, loob siin sidemed, pere ja jääbki alaliselt elama.
Kindlasti maksab selline programm üksjagu. Kuid kui kool töötab poolte (eesti) õpilastega, siis ei ole kulude kokkuhoidu ja kui koolis on kõik kohad täis ja pooled õpilased on Ukrainast, pole õpetamine sellest kallim.
Muidugi ei tohi jätta kasutama kõiki võimalusi omade koolitamiseks ja nende siiajäämise soodustamiseks, kuid lähenevat demograafilist auku saab täita ainult sisserändega või siis... aktsepteerida tagajärgi.
------
* Tere tulemast Eestisse ukr.k.