Meelis Niinepuu: käestlastud võimalus olla vait

Meelis Niinepuu Foto: Erakogu

Ma ei pettu oma riigis kuigi tihti ja tema pärast vabandust paluma pole ma seni pidanud. Peaministri neljapäevane avaldus, et Ukraina ja ELi suhete arengut ei tohiks takistada «ühe daami» (Julia Tõmošenko) küsimus, oli pettumus. Olen oma Ukraina sõpradelt selle avalduse eest vabandust palunud. Härra peaminister, võtke see oma bilanssi minu poolt ja teie eest täidetud kohustusena.

Kui see lause Postimehes 11. aprillil ilmus, ma alguses ei uskunud – valitsuse pressiteadetes seda lauset polnud. Küünilisel kombel piirdus sisemaiseks tarbimiseks mõeldud valitsuse info progressiivsete uudistega à la Ansip aitab ettevõtjaid ja Ukraina kuulub Euroopa perre.

Kui ma Stenbocki Majale eraviisiliselt säutsusin, et inimõigustest lugupidava väikeriigi peaministril pole sobilik vangis istuvat ekspeaministrit seksistliku alatooniga marginaliseerida (pidades silmas, et ülejäänud EL ja Ameerika Ühendriigid peavad ekspeaministrit endiselt poliitvangiks), soovitati mul keskenduda sellele, mida peaminister ütles enne äralendu Tallinnas. Peaministri büroo vaatevinklist täiesti loogiline – eestlane tarbigu eestlase jaoks kujundatud sõnumit.

Aga ma ei ole lammas ja oskan lugeda ka venekeelset meediat. Ukraina Valitsuse kodulehel seisab mustvalgel: «Ühe daami küsimus ei tohiks takistada Ukraina ja ELi suhteid.» Meie valitsusjuhi Ukraina visiiti kajastavatest Stenbocki Maja pressiteadetest on see lause siiani puudu. Pean sellist selektiivset lähenemist lubamatuks, sest erinevalt repertuaarist «foolium ja seemned» on jutt, mida valitsusjuht meie ja ELi lipu all välisriikides räägib, paljudele oluline.

Loomulikult läks sellise garneeringuga uudis ida pool lendu. Interfaks paljundas «ühe daami» doktriini ka ingliskeelsesse meediasse. Lõpuks ometi üks mõistlik Ida-Euroopa pragmaatik, kes ei jända riikidevahelistes suhetes üksikjuhtumitega, nagu Magnitski, Litvinenko ja Tõmošenko. Kahju ainult, et peaminister ei täpsustanud Interfaksile, kui suurt hulka poliitvange ta on ELi liikmesriigi valitsusjuhina valmis alla neelama. Nii kenasti kõneles Janukovitšiga viimati vist kadunud Venezuela president. Ansipi familiaarne teravmeelitsemine on Janukovitši jaoks ühelt ELi liikmesriigi peaministrilt uskumatu kingitus.

Euroopas ollakse kiitmisega oluliselt kitsimad. 7. aprillil ütles Euroopa Parlamendi president Martin Schulz endise Ukraina siseministri Juri Lutsenko («ühe daami» võitluskaaslase) vabastamist kommenteerides, et see on esimene samm, kuid EL peab tegema ühiseid pingutusi Tõmošenko vabastamise nimel. Mida ütles Ansip? Sisuliselt seda, et tema pärast võib too daam rahulikult vanglasse jääda.

Ma ei kirjutaks sellisele avaldusele alla ka ettevõtjana, kellel on Ukrainas ärihuvid. «Ühest daamist» võib ühel päeval saada «üks härra» ja selline jant ei ole Eesti ettevõtjate ärihuvide kohalt jätkusuutlik. Kõige rohkem on mul aga kahju oma Ukraina sõpradest ja partneritest, kellest osa on Tõmošenko suhtes kriitilised, kuid ei kiida heaks poliitilist kohtumõistmist.

Ukraina ekspeaministri suhtes väljendatud üleolevat ning marginaliseerivat pragmatismi saab ju rakendada ka suhetes teiste riikidega. See doktriin lähtub eeldusest, et mingi inimõiguste jampsiga riiki ei toida. Küsigem siis: milleks meile ühtne ELi välispoliitika inimõiguste küsimuses, kui selle saab vahetada odavama gaasi või näiteks Narva silla vastu? Mäletatavasti läks Tiit Vähi 2008. aastal Gruusia sõja ajal ajalukku sellega, et soovitas Eesti poliitikutel, sh Ansipil, Venemaa teemal natukene vait olla. Küll on kahju, et Vähit peaministri delegatsiooniga sel korral Ukrainas kaasas ei olnud.