Juhtkiri: lähedal või kvaliteetselt

Foto: Urmas Nemvalts

Kompleksse küsimuse, kuidas haiglavõrku ja tervishoiuteenuseid ümber korraldada, võib taandada tasakaalupunktile kahe vajaduse vahel. Esiteks inimese vajadus saada abi võimalikult inimsõbralikul moel, mõistlikul kaugusel oma elukohast, ja teiseks vajadus saada seda abi võimalikult heal tasemel, et see poleks ohtlik tema tervisele.

Kui kahest peamisest ressursist – rahast ja inimestest – puudust ei oleks, saaks hõlpsasti rahuldada ka mõlemad vajadused. Kuid praegu on sellest kujunenud üks peamisi vastuolusid: üks neist põhimõtetest räägib haiglateenuste hajutamise kasuks, teine aga, vastupidi, tsentraliseerimise poolt.

Ida-Viru keskhaiglas tehtud maovähendusoperatsioonide suur tüsistuste protsent, millest Postimees läinud nädalal kirjutas, on üks selle probleemi väljendusi. Kui haiglal ei ole tegelikke vahendeid tagamaks, et operatsioonid saavad tehtud parimal võimalikul moel, satub nende kohasus väiksemates haiglates õigustatult küsimuse alla.

Tänases lehes on juttu sama probleemi veel ühest tahust – põhjustest, miks mõned väikehaiglad on loobunud sünnitusabi andmisest ja miks mõnel hinnangul peaks nii mõnedki veel nende eeskuju järgima. Leitakse, et väiksemate haiglate väiksem patsientide arv ei anna personalile häda korral kiireks otsustamiseks vajalikku kogemust, ka ei pruugi seal olla võimalusi vastusündinute heal tasemel diagnoosimiseks ja kiireks raviks. Loodetakse, et kõik läheb hästi – sünnitus ei ole haiguslik protsess, vaid loomulik sündmus. Enamasti lähebki. Kuid paraku mitte alati.

Naistearstide selts leiab, et optimaalne alampiir haigla jaoks võiks olla 500 sünnitust aastas. 2011. aastal oli Eestis tervelt 11 haiglat, kus sünnitusi oli alla selle. Sotsiaalministeeriumi sõnul riik ühegi haigla sünnitusosakondi sulgema ei hakka, see saab olla vaid haigla enda otsus.

Muidugi räägib kodulähedase sünnitusmaja kasuks palju aspekte: võimalus kiiresti kohale jõuda, tuttav ümbrus, personaalsem suhtumine, vähem patsiente, rohkem ruumi.

Kuid inimene, kes otsustab kodulähedase haigla kasuks, eeldab siiski, et saab seal samal tasemel abi nagu suuremates haiglates. Sama peaks eeldama ka need, kes haiglavõrgu korralduse eest seisavad, sest vastupidine tähendaks seisukohta, et kõigi piirkondade inimesed ei ole võrdselt head arstiabi väärt. Kui turvatundest saab võltsturvatunne, on see halvem teadmisest, et haiglasse minekuks tuleb kodulinnast kaugemale sõita.

Selle, inimliku külje taga on veel ka teine, majanduslik külg. Sünnitusabi andmiseks kõige vajaliku ülalpidamine on kulukas ja seda hoitakse ülal sageli teiste vahendite arvel.

On selge, et Eestis on piirkondi – näiteks saartel –, kus sünnitusosakonnad peavad säilima. Kuid on ka neid, kus tuleb võimalused üle vaadata ning leida tasakaal koduläheduse ja kvaliteetse arstiabi vahel. Tervis on see, mille arvel haiglad kompromisse teha ei saa.